1., 2. Mida tegi Jeesus pärast seda, kui ta oli tähistanud apostlitega paasapüha?

ALANUD on 33. aasta 14. niisan. Aeg on hiline. Jeesus ja tema kaaslased on tähistanud paasapüha, mis tuletas meelde, kuidas Jumal oli vabastanud nende esiisad Egiptuse orjusest. Kuid tema ustavad jüngrid saavad kogeda palju suuremat, „igavest vabastust”. Järgmisel päeval tapavad vaenlased nende patuta juhi. Kuid see vihkamisest ajendatud tegu osutub õnnistuseks. Jeesuse valatud veri võimaldab päästa inimkonna patust ja surmast (Heebr. 9:12—14).

² Olemaks kindel, et me ei unusta seda Jumala armastavat andi, seadis Jeesus sisse iga-aastase püha, mis hakkas asendama paasapüha. Ta võttis leiva, murdis ja andis seda oma 11 ustavale apostlile ning ütles: „See tähendab minu keha, mis peab teie eest antama. Tehke seda jätkuvalt minu mälestuseks.” Samuti võttis ta karika punase veiniga ja sõnas: „See karikas tähendab uut lepingut minu vere alusel, mis peab valatama teie eest” (Luuka 22:19, 20).

3. a) Milline suur muutus toimus pärast Jeesuse surma? b) Millele meil tuleks mõelda seoses Jeesuse palvega, mis on kirjas Johannese 17. peatükis?

³ Vana seaduseleping Jumala ja Iisraeli rahva vahel pidi peagi lõppema. See pidi asendatama uue lepinguga Jehoova ja Jeesuse võitud järelkäijate vahel. Jeesus oli selle uue vaimse rahva heaolust sügavalt huvitatud. Iisraeli rahvas oli religioosselt ja sotsiaalselt lootusetult killustunud ja tõi sellega suurt häbi Jumala pühale nimele (Joh. 7:45—49; Ap. t. 23:6—9). Ent Jeesus soovis, et tema järelkäijad jääksid täielikult ühtseks ja teeksid koostööd,  et tuua au Jumala nimele. Mida Jeesus tegi? Ta esitas ilusaima palve, mida keegi kunagi on kirja pannud. (Joh. 17:1—26; vaata pilti artikli alguses.) Meil on võimalik vaadata ajas tagasi ning mõelda, kas Jumal vastas Jeesuse palvele. Samuti tuleks meil analüüsida ennast ja mõelda, kas mina tegutsen selle palvega kooskõlas.

4., 5. a) Mida õpetab meile see, millest Jeesus oma palve alguses rääkis? b) Kas Jehoova täitis Jeesuse isikliku soovi? Selgita.

⁴ Jeesus vestles oma jüngritega hiliste öötundideni ja õpetas neile palju tähtsaid asju. Siis tõstis ta silmad taeva poole ja palvetas: „Isa, tund on tulnud, austa oma poega, et su poeg võiks austada sind. Sa oled ju andnud temale võimu kõigi inimeste üle, et ta annaks igavese elu kõigile, keda sina oled temale andnud. . . . Ma olen austanud sind maa peal ja lõpetanud töö, mille sa oled andnud mulle teha. Ja nüüd, Isa, austa mind enda kõrval selle auhiilgusega, mis mul oli sinu kõrval enne maailma olemasolu” (Joh. 17:1—5).

⁵ Oma palve alguses rääkis Jeesus sellest, mis on talle kõige tähtsam. Selleks on tema taevase isa austamine. Seda on näha ka Jeesuse näidispalvest, mida ta alustas sõnadega: „Isa, pühitsetud olgu sinu nimi” (Luuka 11:2). Järgmisena palus Jeesus oma jüngrite eest, et ta võiks anda neile igavese elu. Seejärel palus Jeesus midagi isiklikku: „Isa, austa mind enda kõrval selle auhiilgusega, mis mul oli sinu kõrval enne maailma olemasolu”. Jehoova andis oma ustavale Pojale veel rohkem, kui see palus, ta andis Jeesusele „ülevama nime”, kui on ühelgi inglil (Heebr. 1:4).

6. Mida pidid apostlid igavese elu saamiseks tegema ja kas nad tegid seda?

⁶ Samuti mainis Jeesus palves, mida meie kui patused inimesed peaksime tegema, et võiksime saada igavese elu kingituse. (Loe Johannese 17:3.) Ta ütles, et meil on vaja õppida tundma Jumalat ja Kristust. Selleks tuleb meil esiteks teha kõik mis võimalik, et saada rohkem teada Jehoova ja tema Poja kohta. Teiseks õpime Jumalat tundma seeläbi, et rakendame õpitut ellu ja kogeme selle häid tulemusi. Apostlid olidki nii toiminud, justnagu Jeesus palves kinnitas: „Need sõnad, mis sa mulle andsid, olen ma andnud neile, ja nad on need vastu võtnud” (Joh. 17:8). Kuid et saada igavene elu, oli neil vaja ka edaspidi Jumala nõuannete üle mõtiskleda ja neid oma igapäevaelus rakendada. Kas ustavad apostlid tegid seda kuni oma maapealse elu lõpuni? Tegid küll. Võime selles kindlad olla, kuna nende igaühe nimi on püsivalt kirjutatud taevase Uue Jeruusalemma 12 aluskivile (Ilm. 21:14).

7. Mida tähendab Jumalat tunda ja miks see on nii tähtis?

⁷ Kui me soovime elada igavesti, siis peame Jumalat tundma õppima. Kreeka sõna, mis on tõlgitud vastega „õpivad tundma”, viitab kestvale tegevusele. Seega tuleb meil Jumalat üha paremini tundma õppida. Kuid universumi kõrgeima isiku tundmine hõlmab palju rohkemat kui vaid teadmisi tema omaduste ja eesmärgi kohta. Jehoova tundmine tähendab seda, et meil on  tugev armastuse side tema ja usukaaslastega. Piibel selgitab: „Kes ei armasta, ei ole Jumalat tundma õppinud, sest Jumal on armastus” (1. Joh. 4:8). Seega, Jumala tundmine kätkeb talle kuuletumist. (Loe 1. Johannese 2:3—5.) On tõepoolest suur eesõigus olla üks neist, kes tunnevad Jehoovat! Kuid me võime need väärtuslikud suhted kaotada, nagu see oli näiteks Juudas Iskarioti puhul. Pingutagem, et neid tugevatena hoida. Siis saame tulevikus igavese elu kingituse (Matt. 24:13).

8., 9. Mis oli Jeesusele tema maapealse teenistuse ajal kõige tähtsam ja millise traditsiooni ta ilmselt hukka mõistis?

⁸ Jeesuse palve Johannese 17. peatükis ei jäta mingit kahtlust, et ta armastas sügavalt oma apostleid ja armastab ka meid (Joh. 17:20). Samas peaksime mõistma, et meie pääste polnud Jeesusele kõige tähtsam. Tema peamine eesmärk kogu maapealse teenistuse ajal oli pühitseda ja austada oma Isa nime. Näiteks kui Jeesus andis Naatsareti sünagoogis selgitust oma ülesande kohta, luges ta Jesaja kirjarullist: „Jehoova vaim on minu peal, sest ta on võidnud mind kuulutama head sõnumit vaestele.” Kahtlemata kasutas Jeesus julgelt Jumala nime, kui ta seda pühakirjalõiku ette luges (Luuka 4:16—21).

⁹ Juba kaua aega enne Jeesuse maa peale tulekut õpetasid juudi usujuhid rahvast, et Jumala nime ei tohiks kasutada. Võime olla kindlad, et Jeesus mõistis selle Pühakirjaga vastuolus oleva traditsiooni hukka. Ta ütles oma vastastele: „Ma olen tulnud oma Isa nimel, aga teie ei võta mind vastu. Kui keegi teine tuleks iseenda nimel, siis tema te võtaksite vastu” (Joh. 5:43). Hiljem, paar päeva enne oma surma, väljendas ta palves seda, mis oli talle kõige tähtsam, kui sõnas: „Isa, austa oma nime” (Joh. 12:28). Seepärast ei peaks meid üllatama, et Jeesuse palves, mida me praegu uurime, oli kesksel kohal tema Isa nimi.

10., 11. a) Mida tegi Jeesus selleks, et anda teada oma Isa nime? b) Milline eesmärk on Jeesuse järelkäijate kuulutustööl?

 ¹⁰ Jeesus palvetas: „Ma olen avaldanud sinu nime inimestele, keda sa oled andnud mulle maailmast. Nad olid sinu omad ja sa andsid nad mulle, ja nad on järginud sinu sõna. Mina ei ole enam maailmas, aga nemad on maailmas, ja ma tulen sinu juurde. Püha Isa, kaitse neid omaenda nime pärast, mille sa oled mulle andnud, et nad võiksid olla üks, nii nagu meie oleme” (Joh. 17:6, 11).

¹¹ Isa nime teadaandmine jüngritele hõlmas palju rohkemat kui vaid selle väljaütlemist. Jeesus aitas neil ka mõista, mis on selle nime taga ehk millised on Jumala omadused ja kuidas ta inimestega tegeleb (2. Moos. 34:5—7). Nüüd, oma aulisel taevasel positsioonil, aitab ta endiselt oma järelkäijatel teha Jehoova nime teatavaks üle kogu maa. Mis on selle töö eesmärk? See, et võimalikult palju inimesi võiks Jehoovat tundma õppida enne, kui praegusele kurjale maailmale saabub lõpp. Siis päästab Jehoova oma ustavad tunnistajad, pühitsedes nii kõigi ees oma suurt nime (Hes. 36:23).

12. Millised kolm aspekti peaks meie puhul olema ilmsed, et võiksime päästetööd hästi teha?

¹² Maa peal olles nägi Jeesus vaeva, et aidata jüngritel võidelda oma nõrkade külgedega. See oli väga oluline selleks, et nad võiksid lõpetada Jeesuse alustatud töö. „Nii nagu sina oled minu saatnud maailma, olen ka mina saatnud nemad maailma,” ütles Jeesus palves. Jeesus tõi esile kolm tähtsat aspekti, mis pidi aitama neil seda päästetööd hästi teha. Esiteks mainis ta palves seda, et tema jüngrid ei kuulu Saatana ebapühasse maailma. Teiseks palus ta, et nad võiksid olla pühitsetud ehk pühad või teisisõnu elaksid Jumala Sõna tõe järgi. Kolmandaks anus Jeesus korduvalt, et tema jüngrid võiksid olla ühendatud sama armastuse sidemega, mis on tema ja Isa vahel. Seega on meil vaja end analüüsida. Igaüks meist peaks endalt küsima: kas minu puhul ilmnevad kõik need kolm aspekti? Jeesus oli kindel, et kui see on tema jüngrite puhul nii, siis võtavad paljud nende sõnumi vastu. (Loe Johannese 17:15—21.)

13. Millest oli esimesel sajandil näha, et Jeesuse palvele vastati?

¹³ Kui uurida neljale evangeeliumile järgnevat Apostlite tegude raamatut, võime näha, et Jeesuse palve sai vastuse. Mõtle, milliseid lõhesid oleks võinud olla algkristlaste seas, kelle hulgas oli juute ja mittejuute, rikkaid ja vaeseid, orje ja orjapidajaid. Ometi valitses nende kõikide vahel selline ühtsus, et neid võis võrrelda inimkeha liikmetega, kelle pea on Jeesus (Efesl. 4:15, 16). See oli tõepoolest ime Saatana lõhenenud maailmas. Kogu au selle eest kuulus Jehoovale, kuna see oli võimalik vaid tema vägeva püha vaimu abil (1. Kor. 3:5—7).

14. Millest on tänapäeval näha, et Jeesuse palvele on vastatud?

¹⁴ Kahjuks ei jäänud see imeline ühtsus pärast apostlite surma püsima. Nagu ennustatud, toimus hoopis suur ärataganemine, mille tagajärjel jagunes kristlus sektideks (Ap. t. 20:29, 30). Kuid aastal 1919 vabastas Jeesus oma võitud järelkäijad valereligiooni vangistusest ja liitis nad kokku  „ühtsuse täiusliku sidemega” (Kol. 3:14). Milline mõju on nende kuulutustööl olnud? Üle seitsme miljoni „teise lamba” „kõigist rahvastest ja suguvõsadest ja hõimudest ja keeltest” on ühendatud Jumala võitutega üheks karjaks (Joh. 10:16; Ilm. 7:9). Milline tähelepanuväärne vastus Jeesuse palvele „et maailm saaks aru, et sina [Jehoova] oled mu saatnud ja et sa armastad neid, nii nagu sa armastad mind” (Joh. 17:23).

15. Mida palus Jeesus seoses oma võitud jüngritega?

¹⁵ Jeesus oli 14. niisani õhtul osutanud oma apostlitele au ja sõlminud nendega lepingu, et nad valitseksid koos temaga ta kuningriigis (Luuka 22:28—30; Joh. 17:22). Niisiis, mõeldes kõigile oma tulevastele võitud järelkäijatele, palus Jeesus: „Isa, ma tahan, et need, keda sa oled mulle andnud, oleksid koos minuga seal, kus mina olen, ja näeksid mu auhiilgust, mille sa oled mulle andnud, sest sa armastasid mind juba enne maailma rajamist” (Joh. 17:24). Jeesuse teised lambad on selle üle rõõmsad, mitte kadedad ning see on veel üheks tõendiks ühtsuse kohta, mis tänapäeval kõigi tõeliste kristlaste vahel valitseb.

16., 17. a) Mida ütles Jeesus oma palve lõpus selle kohta, mida ta edaspidigi teeb? b) Mida meil kõigil tuleks teha?

¹⁶ Enamik inimesi ignoreerib tõsiasja, et Jehooval on ühtne rahvas, kes teda tõesti tunneb. Tihti on selle põhjuseks vaimulike õpetatud valed. Nõnda oli see ka Jeesuse päevil. Niisiis lõpetab Jeesus oma palve selliste südantsoojendavate sõnadega: „Õiglane Isa, maailm küll ei ole sind tundma õppinud, aga mina olen sind tundma õppinud, ja nemad on saanud teada, et sina oled mu saatnud. Ja ma olen andnud neile teada sinu nime ja annan veelgi seda teada, et nad ilmutaksid sellist armastust, millega sina mind oled armastanud, ning et ma oleksin nendega ühtne” (Joh. 17:25, 26).

¹⁷ Pole mingit kahtlust, et Jeesus on tegutsenud kooskõlas oma palvega. Koguduse peana aitab ta endiselt meil teha teatavaks tema Isa nime ja eesmärki. Allugem edaspidigi tema juhtimisele, täites innukalt tema käsku kuulutada ja teha inimesi jüngriteks (Matt. 28:19, 20; Ap. t. 10:42). Pingutagem ka selle nimel, et meie imeline ühtsus säiliks. Nii toimides tegutseme kooskõlas Jeesuse palvega ning see toob au Jehoova nimele ja igikestvaid õnnistusi meile endile.