Paljude arvates on vastus jah. Nad arvavad, et ülikooliharidusega inimene on parem töötaja ning toob rohkem kasu nii oma perele kui ka ühiskonnale. Samuti loodavad nad, et kõrgharidus tagab parema sissetuleku ja seeläbi ka parema elu.

Zhang Chen, kes on pärit Hiinast, ütleb: „Arvasin, et ülikoolikraad aitab vaesusest välja ning tagab kõrgepalgalise töö ja muretu elu.”

Et oma šansse parandada, püütakse pääseda mainekatesse ülikoolidesse, olgu need või teisel pool maakera. See trend kasvas jõudsalt, kuni COVID-19 pandeemia reisimisele piiri pani. Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) 2012. aasta raportis öeldakse: „52 protsenti kõigist välistudengitest on aasialased.”

Vanemad on valmis tooma suuri ohvreid, et nende lapsed võiksid omandada ülikoolihariduse välismaal. Qixiang Taiwanilt sõnab: „Mu vanemad ei olnud kuigi heal järjel, aga nad võimaldasid kõigil meil neljal USA-sse õppima minna.” Et laste hariduse eest maksta, sattus see pere kõrvuni võlgadesse, nagu on juhtunud ka paljude teistega.

Haridus on muidugi vajalik, kuid kogemused on näidanud, et see ei täida alati kõiki ootusi. Pärast aastaid verd, higi ja pisaraid ei leia paljud ikkagi erialast tööd ja on suurtes võlgades. Rachel Mui Singapuri Business Timesist kirjutab: „Ülikooliharidusega inimeste töötus on kasvav probleem.” Doktorikraadiga Jianjie Taiwanilt lausub: „Paljudel pole muud valikut kui võtta vastu töö, millel pole nende erialaga mingit pistmist.”

Isegi need, kes erialast tööd leiavad, tõdevad tihtipeale, et elu pole selline, nagu nad lootsid. Taist pärit Niran leidis pärast Inglismaal ülikoolis õppimist tööd oma erialal. Ta räägib: „Nagu olin lootnud, aitas mu kraad saada hea palgaga töö, see aga nõudis rohkem vaevanägemist ja pikemaid päevi. Lõpuks lasi firma enamiku töötajatest lahti, sealhulgas mind. Sain aru, et ükski töö ei paku tõelist turvatunnet.”

Need, kel õnnestubki haljale oksale jõuda, pole siiski kaitstud pereprobleemide, tervisehädade ega majandusliku krahhi eest. Katsutoshi Jaapanist ütleb: „Olin küll heal järjel, aga kogesin töökohal palju võistlusvaimu, kadedust ja kiuslikkust.” Vietnamlanna Lam sõnab: „Paljud loodavad, et hästi tasustatud töö annab kindlustunde, kuid tegelikkuses on neil hoopis kuhjaga muret, tervisehädad, nad on kurnatud ja masenduses.”

Ka paljud teised on jõudnud järeldusele, et elus on olulisemaid asju kui haridus ja raha. Seepärast keskenduvad nad pigem sellele, et olla parem inimene ja teha teistele head. Kas sellest aga piisab, et tagada endale hea elu ja tulevik? Sellest räägib järgmine artikkel.