Kas kellelgi on pliiatsit?

„ÄRGAKE!” SUURBRITANNIA-KORRESPONDENDILT

PLIIATSID on odavad, looduslikust materjalist ja kerged. Need mahuvad hästi taskusse ning nende kasutamiseks pole vaja elektrit. Pliiatsid ei immitse välja vedelikku ja nendega kirjutatut on võimalik kustutada. Lapsed õpivad pliiatsiga kirjutama, kunstnikud kasutavad seda joonistamiseks ning enamik meist hoiab seda käepärast märkmete tegemiseks. Pliiatsid on tõepoolest ühed taskukohasemad ja laialdasemalt kasutatavad kirjutusvahendid maailmas. Põnev jutustus pliiatsi ajaloost algab ühe juhusliku leiuga Inglismaa maakohas.

Must plii

16. sajandil leiti Põhja-Inglismaalt Lake Districtis asuva Borrowdale’i mäenõlva seest tundmatu musta mineraali tükke. Kuigi aine meenutas sütt, ei põlenud see ning jättis kirjutusmaterjalile läikiva musta ja kergesti kustutatava jälje. Mineraalile pandi kõiksugu nimesid, kaasa arvatud must plii. Kuna aine oli rasvane, mähiti selle pulgakesed paela või lambanaha sisse. Keegi ei tea täpselt, kes tuli esimesena selle peale, et must plii puitümbrisesse panna, kuid 1560. aastateks olid primitiivsed pliiatsid igatahes juba Mandri-Euroopasse jõudnud.

Peagi hakati musta pliid kaevandama ja eksportima, et rahuldada kunstnike nõudlust, ning 17. sajandil kasutati seda juba peaaegu igal pool. Samal ajal eksperimenteerisid pliiatsitootjad musta pliiga, et valmistada paremaid kirjutusvahendeid. Borrowdale’i puhas ja kergesti kaevandatav mineraal hakkas ahvatlema vargaid ning jõudis ka mustale turule. Seetõttu andis Briti parlament 1752. aastal välja seaduse, mille alusel oli võimalik määrata musta plii varguse eest vanglakaristus või saata sunnitöölaagrisse.

1779. aastal tegi aga Rootsi keemik Carl Scheele hämmastava avastuse. Must plii polnudki tegelikult plii, vaid puhta süsiniku pehme  mineraalne vorm. Kümme aastat hiljem nimetas Saksamaa geoloog Abraham Werner selle kreeka sõna graphein (’kirjutama’) järgi grafiidiks. Niisiis, kuigi pliiats on saanud oma nime plii järgi, ei sisalda see kübetki pliid.

Kuidas pliiatseid on täiustatud

Aastaid kasutati pliiatsite tootmiseks ainuüksi Inglismaa grafiiti, sest see oli nii puhas, et seda polnud vaja töödelda. Kuna Mandri-Euroopa grafiit polnud sama kvaliteetne, otsisid pliiatsitootjad võimalusi pliiatsisüdamike kvaliteetsemaks muutmiseks. Prantsusmaa insener Nicolas-Jacques Conté segas omavahel peenestatud grafiiti ja savi, vormis segu pulkadeks ning põletas neid põletusahjus. Olenevalt sellest, milline oli grafiidi ja savi vahekord, oli võimalik teha erineva musta tooniga pliiatsi südamikke. Seda protsessi kasutatakse seniajani. Conté patenteeris oma avastuse 1795. aastal.

19. sajandil sai pliiatsite valmistamine suureks äriks. Grafiiti leiti paljudest paikadest, sealhulgas Siberist, Saksamaalt ja praeguse Tšehhimaa territooriumilt. Vabrikuid avati Saksamaal ja seejärel Ameerika Ühendriikides. Pliiatsitootmise mehhaniseerimine ja masstoodang langetasid toote hinda ning 20. sajandi alguseks oli isegi koolilastel võimalik pliiatseid kasutada.

Moodsamad pliiatsid

Pliiatsid, mida igal aastal toodetakse miljardeid, on saanud tänu täiustamisele väga heaks kirjutus- ja joonistusvahendiks. Tavalise puitümbrises pliiatsiga võib tõmmata umbes 50 kilomeetri pikkuse joone või kirjutada 45 000 sõna. Täitepliiatsites, millel on metallist või plastist ümbris, on peenikesed grafiitsüdamikud, mida pole vaja teritada. Värvipliiatsites kasutatakse aga grafiidi asemel kümnetes eri toonides värvaineid ja pigmente.

Kuna pliiatseid saab kasutada mitmeks otstarbeks, eri tingimustes, nendega kirjutamine on lihtne ning nad kestavad kaua, siis paistab, et neid läheb ka edaspidi vaja. Nii võib tõenäoliselt tulevikuski kuulda kedagi kas kodus või töö juures küsimas: „Kas kellelgi on pliiatsit?”

[Kast/pilt lk 13]

KUIDAS PLIIATSEID VALMISTATAKSE?

Peeneks jahvatatud grafiidi, savi ning vee segu pressitakse läbi kitsa metalltoru, millest tuleb välja pikk ja peenike südamikuniit. Kuivatatud, lõigatud ja põletusahjus põletatud südamikud kastetakse kuuma õli ja vaha sisse. Pliiatsiümbrised on tavaliselt tehtud kergesti teritatavast seedripuidust. Seedripuit lõigatakse poole pliiatsi paksusteks laudadeks, mille pind tasandatakse ning mille sisse freesitakse soonekesed. Pliiatsisüdamikud asetatakse ühe laua soonekestesse ning teine laud liimitakse ja pressitakse sellega kokku. Kui liim on kuivanud, lõigatakse lauad üksikuteks pliiatsiteks. Nüüd antakse pliiatsitele kuju, need lihvitakse liivapaberiga ja värvitakse, nii et liitekohad ei jää näha. Pliiatsitele pannakse tempel firma nime ja märgisega. Nii ongi need valmis kasutamiseks. Osal pliiatsitel on otsas ka kustutuskumm.

[Allikaviide]

Faber-Castell AG

[Kast/pilt lk 14]

MILLIST PLIIATSIT KASUTADA?

Selleks, et valida endale sobivat pliiatsit, tuleb vaadata pliiatsi peal olevat tähist, mis näitab selle kõvadust. Mida pehmem pliiats, seda tumedam jälg.

HB on keskmiselt kõva südamikuga pliiatsi tähis, mida kasutatakse kõige rohkem.

B on pehmema südamikuga. Sellised märgised nagu näiteks 2B ja 6B näitavad pehmuse astet. Mida suurem number, seda pehmem pliiats.

H märgistab kõva südamikku. Mida suurem number, seda kõvem pliiats.

F tähistab peenikest südamikku.

Eri riikides on kasutusel eri süsteemid. Siin on toodud Euroopa süsteem.