Kaanas. Nimi Kaana tuleneb ilmselt heebreakeelsest sõnast kané (pilliroog), seega „pilliroo paik”. Seda linna mainib ainult Johannes. Ta nimetab seda alati Galilea Kaanaks (Joh 2:11; 4:46; 21:2), ilmselt sellepärast, et eristada seda Aaseri suguharu territooriumil asunud Kanaast (hbr Kanáh). (Jos 19:24, 28.) Paljud õpetlased seostavad Kaana Khirbet Qanaga (Naatsaretist 13 km põhja pool), kus Bet Netofa oru (el-Battufi tasandiku) põhjaküljel asuval kõrgendikul on ühe ammuse küla varemed. Araabia keeles nimetatakse seda paika siiani nimega Qana el-Jelil (Galilea Kaana). Selle lähedal laiuval soisel tasandikul kasvab palju pilliroogu, nii et Kaana nimi on igati sobilik. Sealt on leitud ka muistsete veemahutite jäänuseid ning ka ühe arvatava sünagoogi varemed (dateeritud 1. saj lõppu või 2. saj). Leitud on ka potikilde ja münte, mis arvatakse pärinevat 1. sajandist. Kirikupärimuse järgi on muistne Kaana hoopis Kafr Kanna (6,5 km Naatsaretist kirdes), seda ilmselt seepärast, et Naatsaretist tulevatel palveränduritel on sinna lihtne minna. Ent sellel kohanimel ei näi olevat keelelist seost piiblis mainitud Galilea Kaanaga.

Mis see. Võib tõlkida ka „Naine, mis see”. Sõnaga „naine” pöördus Jeesus peale oma ema ka teiste naiste poole (Joh 4:21) ja seda peeti üldiselt viisakaks pöördumiseks (Mt 15:28). See polnud ebasõbralik, lahkusetu ega lugupidamatu. Inglid ja ülesäratatud Jeesus kasutasid seda kõnetlussõna, kui rääkisid Maarja Magdaleenaga, kes Jeesuse haual nuttis. Kindlasti poleks nende sõnad sellises olukorras olnud karmid või lugupidamatud. (Joh 20:13, 15.) Piinapostil olles oli Jeesus mures oma ema pärast ja palus Johannesel tema eest hoolitseda. Ta soovis täita pühakirja käsku „Austa oma isa ja ema”. (2Mo 20:12; 5Mo 5:16; Mt 15:4.) Ka selles olukorras pöördus Jeesus ema poole sõnaga „naine”. (Joh 19:26, P 1997.) Samuti kinnitavad mitmed teatmeteosed, et sõna „naine” kasutamine kõnetlussõnana võib näidata lugupidamist ja kiindumust.

Mis see minusse ja sinusse puutub? Võib tõlkida ka „Mis on mul sinuga tegemist?”. Maarja sõnadest „Neil ei ole veini” (Joh 2:3) näib, et ta soovis, et Jeesus midagi ette võtaks. See on tähelepanuväärne, sest Jeesus polnud veel ühtegi imet teinud. Semiidi väljend, millega Jeesus vastas, osutab mõningasele vastumeelsusele ja selle täpne tähendus sõltub kontekstist. Kuigi vahel väljendab see vaenu ja tülgastust (Mt 8:29; Mr 1:24; 5:7; Lu 4:34; 8:28), paistab see siin väljendavat leebet keeldumist. (Just selles leebemas tähenduses on seda idioomi kasutatud näiteks tekstides 2Sa 16:9, 10 ja 1Ku 17:18, P 1997.) Jeesuse järgnevatest sõnadest selgub, miks ta kõhkles. Ta ütles: Minu tund ei ole veel tulnud. Aga nagu võib järeldada Maarja sõnadest 5. salmis, ei olnud Jeesusel midagi teiste aitamise vastu.

mõõtu. Paljude õpetlaste meelest on see mõõtühik (kr metretés) võrdne heebrea batiga. On leitud anumate tükke, millele on vanaheebrea tähtedega kirjutatud „batt”, ja nende põhjal arvatakse, et batt oli umbes 22 liitrit. (1Ku 7:26; Esr 7:22; Hes 45:14.) Sel juhul oleks üks anum mahutanud 44–66 liitrit vedelikku ja 6 anumat umbes 260–390 liitrit vedelikku. On aga õpetlasi, kes arvavad, et siin salmis on tegu suurema kreeka mõõtühikuga (ligi 40 liitrit). (Vt lisa B14.)

tema esimene tunnustäht. Vee muutmine veiniks oli Jeesuse esimene tunnustäht ehk ime. Selle pani kirja ainult Johannes.

paasapüha. Ilmselt on tegu 32. aasta paasapühaga, mis oli kolmas paasapüha Jeesuse maise teenistuse ajal. (Vt Joh 2:13, 5:1 ja 11:55 kommentaari ning lisa A7.)

paasapüha. Jeesus alustas kuulutustegevust pärast ristimist 29. aasta sügisel. Seega tähistati siin salmis mainitud paasapüha 30. aasta kevadel. (Vt Lu 3:1 kommentaari ja lisa A7.) Nelja evangeeliumi võrdlemine näitab, et Jeesuse maise teenistuse ajal peeti kokku nelja paasapüha. Sellest saab järeldada, et Jeesuse teenistus maa peal kestis kolm ja pool aastat. Matteuse, Markuse ja Luuka evangeeliumis räägitakse vaid viimasest paasapühast, mil Jeesus suri. Johannes räägib kolmest paasapühast otsesõnu (Joh 2:13; 6:4; 11:55) ja tõenäoliselt viitab neljandale kui juutide pühale (Joh 5:1). See on hea näide selle kohta, kui oluline on evangeeliumijutustusi võrrelda, et saada Jeesuse elust tervikpilt. (Vt Joh 5:1, 6:4 ja 11:55 kommentaari.)

paasapüha. St 33. aasta paasapüha, ilmselt neljas paasapüha, mida Johannese evangeeliumis mainitakse. (Vt Joh 2:13, 5:1 ja 6:4 kommentaari.)

juutide püha. Johannes ei ütle, mis pühaga on tegu, aga on alust arvata, et tegemist on 31. aasta paasapühaga. Johannese evangeelium on üldjuhul kronoloogiline. Kontekstist nähtub, et see püha toimus peagi pärast seda, kui Jeesus ütles: „Neli kuud veel ja siis tuleb lõikus.” (Joh 4:35.) Kuna lõikusaeg, eelkõige odralõikus, algas paasapüha (14. niisani) paiku, ütles Jeesus need sõnad neli kuud varem kislevikuus (november-detsember). Kuigi kislevi ja niisani vahele jäid templipühitsemispüha ja purim, ei nõudnud Jumala seadus iisraellastelt nendeks pühadeks üles Jeruusalemma minemist. (5Mo 16:16.) Seega, selles salmis mainitud juutide püha, mil Jeesus Jeruusalemma läks, on tõenäoliselt paasapüha. On tõsi, et selle ja järgmise paasapüha (Joh 6:4) vahele jäävad Johannese järgi vaid mõned sündmused, ent nagu näitab lisas A7 olev tabel, kirjutas Johannes Jeesuse teenistuse algusajast kokkuvõtlikult, teistes evangeeliumites on kirjas rohkem sündmusi. Ka see toetab järeldust, et kahe paasapüha vahele, millest üht mainitakse tekstis Joh 2:13 ja teist tekstis Joh 6:4, jäi veel üks paasapüha. (Vt lisa A7 ja Joh 2:13 kommentaari.)

Tiberiuse 15. valitsusaastal. Keiser Augustus suri 17. augustil aastal 14 (Gregoriuse kalendri järgi). 15. septembril lasi Tiberius end Rooma senatil keisriks kuulutada. Kui arvestada Tiberiuse valitsusaega Augustuse surmast, siis kestis tema 15. valitsusaasta alates augustist 28 kuni augustini 29. Kui alustada valitsusaastate arvestamist tema keisriks kuulutamisest, siis kestis tema 15. valitsusaasta alates septembrist 28 kuni septembrini 29. Johannes alustas oma teenistust ilmselt 29. aasta kevadel, mis jääb Tiberiuse 15. valitsusaasta sisse. Sel aastal oli Johannes umbes 30-aastane. Selles vanuses alustasid leviitpreestrid templiteenistust. (4Mo 4:2, 3.) Tekstist Lu 3:21–23 selgub, et kui Jeesus ristiti ja ta oma tööd alustas, oli ta samuti umbes 30-aastane. Jeesus suri kevadel niisanikuus, seega algas tema kolme ja poole aastane teenistus ilmselt sügisel etanimikuu (september-oktoober) paiku. Johannes oli tõenäoliselt pool aastat vanem kui Jeesus ja alustas ka oma teenistust temast pool aastat varem. (Lu 1. ptk.) Niisiis on loogiline järeldada, et Johannes alustas oma teenistust 29. aasta kevadel. (Vt Lu 3:23 ja Joh 2:13 kommentaari.)

templis. Ilmselt mõeldakse templialal asunud mittejuutide õue. (Vt lisa B11.)

veiste, lammaste ja tuvide müüjaid. Jumala seaduse kohaselt pidid iisraellased tooma templis ohvreid. Samuti vajasid kaugemalt tulijad Jeruusalemmas peatumise ajal toitu. Neil iisraellastel, kes elasid kaugemal, lubas seadus oma põllusaadused ja loomad rahaks vahetada ning siis Jeruusalemma jõudes kõik vajalik osta. (5Mo 14:23–26.) Aja jooksul panid ohvriloomade müüjad oma äri püsti otse templialal. (Vt selle salmi kommentaari templis.) Paistab, et mõned müüjad küsisid ostjatelt üüratult kõrget hinda.

rahavahetajate. Kuigi käibel oli mitmeid erinevaid münte, lubati templimaksu tasumiseks ja ohvriloomade ostmiseks kasutada nähtavasti vaid teatud münte. Seepärast pidid Jeruusalemma tulnud juudid oma raha vahetama. Paistab, et Jeesus nägi, et vahetuskursid olid röövellikud ja rahavahetajate tegevus oli sisuliselt väljapressimine.

nööridest piitsa. Nöör (kr schoiníon) võis olla tehtud pilliroost, kõrkjatest või millestki muust. Kui Jeesus ajas lambad ja veised piitsaga templist välja, siis on loogiline, et ka müüjad järgnesid oma loomadele. Järgmises salmis, kus Jeesus hurjutab tuvimüüjaid, piitsa ei mainita. See näitab, et müüjate väljaajamiseks ta piitsa ei kasutanud. Igal juhul olid kõik äritsejad sunnitud templialalt lahkuma.

ajas nad kõik koos lammaste ja veistega templist välja. Jeesus ajas kaubitsejad Jeruusalemma templist välja kahel korral. Siin on juttu esimesest korrast, mis toimus 30. aasta paasapüha paiku, kui Jeesus esimest korda Jumala võitud pojana Jeruusalemmas käis. (Vt lisa A7.) Teist korda puhastas Jeesus templi 10. niisanil aastal 33. See sündmus on kirjas Matteuse, Markuse ja Luuka evangeeliumis. (Mt 21:12, 13; Mr 11:15–18; Lu 19:45, 46; vt lisa A7.)

rahavahetajate. Vt Mt 21:12 kommentaari.

kaubakojaks. Võib tõlkida ka „turuplatsiks”. Kr oíkon emporíu. See kreeka sõna esineb piiblis vaid siin. Ohvriloomade müümine templialal oli peapreester Hannase ja tema lähikondsete peamine jõukuse allikas.

Innukus su koja pärast. Selles kontekstis on kreeka sõnaga zélos (innukus) seotud tulihingelisus ja pühendumine. Sõnad, mis jüngritele meenusid, on kirjas tekstis L 69:9. Seal kasutatud heebrea nimisõna kináh (innukus) võib tähendada muu hulgas „jäägitu pühendumise nõudmine, mitte mingisuguse võistlemise sallimine”. Kui Jeesus nägi templialal kaubitsemist, sai ta õigustatult pahaseks ja hakkas tegutsema.

Lõhkuge see tempel maha ja ma ehitan selle kolme päevaga üles. Need Jeesuse sõnad pani kirja üksnes Johannes. Juudid arvasid, et Jeesus räägib Herodese templist. Jeesuse kohtuprotsessi ajal tsiteerisid vastased tema sõnu ja väänasid neid. (Mt 26:61; 27:40; Mr 14:58.) Nagu selgub tekstist Joh 2:21, rääkis Jeesus piltlikult. Ta võrdles templi mahalõhkumist ja ülesehitamist oma läheneva surma ja ülesäratamisega. Kuigi Jeesus ütles „ma ehitan selle kolme päevaga üles”, näitab pühakiri selgelt, et Jeesuse äratas üles Jumal. (Ap 10:40; Ro 8:11; Heb 13:20.) Kui Jumal Jeesuse kolmandal päeval üles äratas (Mt 16:21; Lu 24:7, 21, 46), andis ta talle teistsuguse keha, vaimse keha, mis polnud kätega tehtud nagu Jeruusalemma tempel (Ap 2:24; 1Pe 3:18). Pühakirjas on inimesi korduvalt templiga võrreldud. Näiteks oli ennustatud, et messiast saab nurga tipmine kivi (L 118:22; Jes 28:16, 17; Ap 4:10, 11), ja ka Paulus ja Peetrus võrdlesid Jeesust ja tema järelkäijaid templiga (1Ko 3:16, 17; 6:19; Ef 2:20; 1Pe 2:6, 7).

Seda templit ehitati 46 aastat. Juudid peavad silmas kuningas Herodese taastatud templit. Esimese templi, mille ehitas Saalomon, hävitasid babüloonlased aastal 607 e.m.a. Serubbaabeli juhendamisel taastati see pärast Babüloonia vangistusest vabanemist. (Esr 6:13–15; Hag 2:2–4.) Josephus Flaviuse sõnul alustas Herodes templi taastamist oma 18. valitsusaastal. („Juudi muinsused”, XV kd, 11. ptk, lõik 1.) Kui võtta arvesse, kuidas juudid kuningate valitsusaastaid arvutasid, tähendab see aastat 18/17 e.m.a. Õigupoolest jätkusid templitööd kuni aastani 64 ja aastal 70 tempel hävitati.

mõtles templi all oma keha. Nendest sõnadest selgub, et Jeesus rääkis piltlikult. Ta võrdles templi mahalõhkumist ja ülesehitamist oma läheneva surma ja ülesäratamisega.

ta nägi iga inimese südamesse. Sõna-sõnalt „ta teadis, mis oli inimeses”. Jeesus suutis näha teiste mõtteid, seesmisi arutlusi ja motiive. Jesaja ennustas messia kohta, et „tema peale tuleb Jehoova vaim”, ja seega „ei mõista ta kohut selle järgi, mida ta silmad näevad”. (Jes 11:2, 3; Mt 9:4; vt Mr 2:8 kommentaari.)

sai ... aru. Sõna-sõnalt „tundis ... oma vaimus”. Kreeka sõna pneúma (vaim) viitab ilmselt Jeesuse tajuvõimele. Tekstis Jes 11:2, 3 öeldakse messia kohta, et „tema peale tuleb Jehoova vaim” ja seega „ei mõista ta kohut selle järgi, mida ta silmad näevad”. Seetõttu suutis Jeesus näha teiste mõtteid, seesmisi arutlusi ja motiive. (Joh 2:24, 25.)