PASCAL, kes kasvas üles vaeses piirkonnas Elevandiluurannikul, unistas paremast elust. Amatöörpoksijana mõtles ta, kuhu ta võiks kolida, et saada sporditäheks ja teenida palju raha. Kui Pascal oli kahekümnendates eluaastates, jõudis ta otsusele, et parim paik selleks on Euroopa. Kuna tal puudusid reisidokumendid, võttis ta nõuks jõuda sinna illegaalselt.

1998. aastal, kui Pascal oli 27-aastane, alustas ta oma reisi. Kõigepealt ületas ta Ghana piiri, misjärel viis tee teda läbi Togo ja Benini. Jõudnud Nigerisse, linna nimega Birni Nkonni, seisis ta ees reisi kõige ohtlikum osa: rännak veoautoga põhja poole läbi Sahara kõrbe ning seejärel laevasõit üle Vahemere Euroopasse. Ent Nigeris juhtus midagi, mis tõmbas ta plaanidele kriipsu peale.

Esiteks sai tal raha otsa ja teiseks kohtas ta pioneeri nimega Noé, kes hakkas temaga Piiblit uurima. Õpitu puudutas Pascali südant ning muutis ta ellusuhtumist. Tema materiaalsed eesmärgid asendusid vaimsetega. 1999. aasta detsembris lasi Pascal end ristida. Et väljendada Jehoovale oma tänu, alustas ta 2001. aastal Nigeris pioneerteenistust. Ta hakkas teenima samas linnas, kus ta tõde oli õppinud. Mida ta seoses oma teenistusega tunneb? Ta ütleb: „Mu elu pole kunagi varem nii hea olnud!”

Pascali sarnaselt on paljud avastanud, et elu pakub suuremat rõõmu ja rahulolu, kui keskenduda vaimsetele eesmärkidele. Sel põhjusel on mõned kolinud Euroopast Aafrikasse, et teenida piirkondades, kus on suurem vajadus kuningriigi kuulutajate järele. Umbes 65 Jehoova tunnistajat vanuses 17 kuni 70 on kolinud Euroopast Beninisse, Burkina Fasosse, Nigerisse ja Togosse, mis asuvad Lääne-Aafrikas. * Mis ajendas neid astuma nii suurt sammu ja millist mõju on see nende elule avaldanud?

Anne-Rakel Taanist jutustab: „Mu vanemad teenisid kunagi misjonäridena Senegalis. Nad rääkisid misjonärielust alati nii vaimustunult, et ka mina hakkasin sellest unistama.” Umbes 15 aastat tagasi, veidi üle 20-aastasena kolis Anne-Rakel Togosse, kus ta teenib viipekeelses koguduses. Kuidas mõjutas tema otsus teisi? Ta vastab: „Hiljem kolisid ka mu noorem õde ja vend Togosse.”

 70-aastane abielus vend Aurele Prantsusmaalt räägib: „Kui jäin viie aasta eest pensionile, seisis mu ees valik: kas elada vaikset elu Prantsusmaal ja oodata paradiisi või võtta midagi ette, et oma teenistust laiendada.” Aurele valis viimase variandi. Umbes kolm aastat tagasi kolis ta koos oma naise Albert-Fayette’iga Beninisse. „See, et olime valmis teenima Jehoovat siin, on parim otsus, mille eales teinud oleme,” ütleb Aurele. Ta lisab muiates: „Tuli välja, et mõned meie kuulutustööterritooriumid ranniku ääres näevad välja justnagu paradiis.”

Clodomir ja tema naine Lysiane kolisid Prantsusmaalt Beninisse 16 aastat tagasi. Alguses igatsesid nad väga oma Prantsusmaal elavate sugulaste ja sõprade järele ning kartsid, et ei suuda uue eluga kohaneda. Kuid kartuseks polnud tegelikult põhjust. Neile hakkas seal väga meeldima. Clodomir selgitab: „Nende 16 aasta jooksul on meil olnud suur rõõm aidata keskmiselt ühel inimesel aastas tõde vastu võtta.”

Sébastien ja Johanna, abielupaar Prantsusmaalt, kolisid Beninisse aastal 2010. Sébastien jutustab: „Koguduses on nii palju tegemist. Siin teenimine on nagu teokraatlik kiirkursus!” Millist vastukaja kohtavad nad kuulutustööl? Johanna ütleb: „Inimesed lausa janunevad tõe järele. Isegi kui me pole kuulutustööl, peatatakse meid tänaval, et esitada küsimusi Piibli kohta ja paluda kirjandust.” Kuidas on Aafrikasse kolimine nende abielule mõjunud? Sébastien märgib: „See on meie abielu tugevdanud. Milline rõõm on küll veeta terved päevad teenistuses koos oma naisega!”

Eric ja tema abikaasa Katy teenivad pioneeridena Benini hõredalt asustatud põhjaosas. Umbes kümme aastat tagasi, veel Prantsusmaal elades, hakkasid nad lugema artikleid, mis rääkisid kuulutustööst suurema vajadusega territooriumil, ja suhtlema rohkem täisajaliste teenijatega. See sütitas neis soovi välismaale kolida, ja seda nad 2005. aastal tegidki. Nad on olnud tunnistajaks muljetavaldavale kasvule. Eric räägib: „Kaks aastat tagasi oli meie grupis Tanguiéta linnas 9 kuulutajat, kuid praeguseks on meid 30. Pühapäeviti käib koosolekul 50 kuni 80 inimest. Sellise kasvu nägemine valmistab võrreldamatut rõõmu!”

Milliseid raskusi on mõned uuele territooriumile kolinud kuulutajad kohanud? 33-aastane Benjamin on Anne-Rakeli vend. Aastal 2000 kohtus ta Taanis ühe misjonäriga Togost. Benjamin meenutab: „Kui rääkisin sellele misjonärile oma soovist saada pioneeriks, ütles ta: „Kuule, sa võiksid teenida pioneerina Togos.”” Benjamin mõtles tema sõnade üle järele. Ta räägib: „Ma polnud tookord veel 20-aastanegi. Kuid mu kaks õde olid juba Togos, mis muutis otsuse tegemise minu jaoks kergemaks.” Nii koliski ta Togosse. Kuid oli ka üks takistus. Benjamin selgitab: „Ma ei osanud sõnagi prantsuse keelt. Esimesed kuus kuud olid päris keerulised, sest mul ei õnnestunud teistega eriti suhelda.” Kuid aja jooksul tegi ta edusamme. Nüüd teenib ta Benini Peetelis, kus ta osaleb kirjanduse laialivedamises ja töötab arvutiosakonnas.

Eelmainitud Eric ja Katy teenisid enne Beninisse kolimist võõrkeelsel territooriumil Prantsusmaal. Mille poolest oli elu Lääne-Aafrikas teistmoodi? Katy selgitab: „Sobiva elukoha leidmine oli siin paras proovikivi. Elasime mitu kuud majas, kus polnud elektrit ega veevärki.” Eric lisab: „Naabruses üürgas hilisööni vali muusika. Niisugustes olukordades tuleb olla kannatlik ja valmis kohanema.” Kuid nad on ühel meelel: „Rõõm, mida pakub peaaegu puutumatul territooriumil töötamine, kaalub üles igasugused raskused.”

50-ndates eluaastates abikaasad Michel ja Marie-Agnès kolisid Prantsusmaalt Beninisse viis aastat tagasi. Esialgu tundsid nad mõningast ärevust. Michel ütleb: „Mõned arvasid, et kolides me justkui istuksime aiakärusse, mida lükkab köielkõndija! See võib tõesti tunduda hirmutav, kui sa ei tea, et käru lükkab Jehoova. Me võtsime kolimise ette selleks, et teenida Jehoovat veelgi paremini, ja Jehoova toetas meid.”

Need, kes on abistanud suurema vajadusega territooriumil, tõstavad esile nelja sammu, mis aitavad selleks valmistuda: tee aegsasti plaane, õpi kohanema, pea kinni eelarvest ja looda Jehoova peale. (Luuka 14:28—30.)

Sébastien, kellest varem juttu oli, räägib: „Enne kolimist panime Johannaga kaks aastat raha kõrvale, vähendades kulutusi meelelahutusele ja hoidudes mittevajalikest ostudest.” Praegu töötavad  nad igal aastal paar kuud Euroopas ja teenivad ülejäänud aasta pioneeridena Beninis.

Marie-Thérèse on üks umbes 20 vallalisest õest, kes on tulnud Lääne-Aafrikasse appi kuulutama. Varem töötas ta Prantsusmaal bussijuhina, kuid 2006. aastal võttis ta töölt ühe aasta vabaks, et olla pioneer Nigeris. Peagi ta mõistis, et just sellist elu tahabki ta elada. Marie-Thérèse räägib: „Naastes Prantsusmaale pöördusin tööandja poole sooviga muuta oma graafikut ja ta oli nõus. Nüüd töötan maist augustini Prantsusmaal bussijuhina ning teen septembrist aprillini Nigeris pioneeritööd.”

Need, kes seavad kuningriigitöö elus esikohale, võivad olla kindlad, et kõige muu vajaliku eest hoolitseb Jehoova (Matt. 6:33). Seda ilmestab hästi näide vallalisest 20. aastates Prantsusmaa õest Saphirast, kes teenib pioneerina Beninis. Aastal 2011 oli ta taas Prantsusmaal, et teenida piisavalt raha järgmiseks, tema kuuendaks aastaks Aafrikas. Saphira jutustab: „Oli reede, mu viimane päev sellel töökohal, kuid mul oli vaja tööd veel kümneks päevaks, et teenida järgmiseks aastaks vajaminev summa. Mul oli Prantsusmaal aega veel vaid kaks nädalat. Palvetasin Jehoova poole ja rääkisin talle oma olukorrast. Veidi aja pärast helistati mulle tööbüroost ja küsiti, kas mul oleks võimalik üht töötajat kaks nädalat asendada.” Esmaspäeval läks Saphira kohale, et saada väljaõpet töötajalt, keda ta pidi asendama. Ta räägib: „Kui üllatunud ma olin, kui sain teada, et tegu on mu kristliku õega, kes vajas kümmet vaba päeva, et minna pioneeride teenistuskooli! Tema ülemus oli talle öelnud, et ta võib minna ainult siis, kui talle leitakse asendaja. Ta oli anunud Jehoovalt abi just nagu minagi.”

Mõned vennad ja õed, kes on teeninud Lääne-Aafrikas palju aastaid, on teinudki sellest paigast oma kodu. Teised on teeninud seal paar aastat ja läinud seejärel tagasi oma kodumaale. Kuid välismaal teenimine on andnud neile väga väärtusliku kogemuse: nad on õppinud, et tõeline rahulolu elus tuleneb Jehoova teenimisest.