KAS sa tunned mõnda venda või õde, kes on kolinud riiki, kus vajatakse rohkem hea sõnumi kuulutajaid? Kas oled mõelnud, mis ajendab neid välismaal teenima? Kuidas nad sellist laadi teenistuseks valmistusid? Kas ka sinul oleks võimalik võõrasse riiki kolida? Hea viis neile küsimustele vastused saada on rääkida välismaale teenima läinud vendade ja õdedega. Niisiis tehkem nendega juttu ja kuulakem, mida nad ütlevad.

Mis pani teid mõtlema teenistusele mõnes välisriigis, kus vajatakse rohkem kuulutajaid? Amy, kes on praegu umbes 35-aastane, on pärit Ameerika Ühendriikidest. Ta räägib: „Olin aastaid mõelnud välismaal teenimise peale, aga arvasin, et ma ei saavuta kunagi seda eesmärki.” Mis tema seisukohta muutis? „2004. aastal kutsus üks Belize’is elav abielupaar mind külla, et koos nendega kuu aega pioneeritööd teha. Nii ma tegingi ja see meeldis mulle väga! Aasta pärast kolisin Ghanasse, et seal pioneerina teenida.”

Hilistes 20-ndates Stephanie on samuti pärit Ameerika Ühendriikidest. Mõni aasta tagasi kaalus ta oma olukorda ja mõtles: „Mu tervis on korras ja mul pole perekondlikke kohustusi. Ma võiksin teha Jehoova heaks palju rohkem kui praegu.” Selline aus eneseanalüüs ajendas teda Ghanasse kolima, et oma teenistust laiendada. Filip ja Ida, keskealine pioneeridest abielupaar Taanist, olid alati unistanud kolimisest kuhugi, kus vajatakse kuulutajaid. Nad otsisid viise, kuidas oma unistus teostada. Filip sõnab: „Kui  võimalus avanes, tundsime, nagu oleks Jehoova meile öelnud: „Minge!”” Aastal 2008 kolisid nad Ghanasse ja teenisid seal üle kolme aasta.

30. aastates pioneeridest abielupaar Hans ja Brook teenivad Ameerika Ühendriikides. 2005. aastal osalesid nad päästetöödel pärast orkaan Katrinat. Hiljem avaldasid nad soovi osaleda rahvusvahelistel ehitustel, kuid neid ei kutsutud. Hans meenutab: „Siis aga kuulsime kokkutulekul kõnet, kus mainiti, et kuningas Taavet leppis sellega, et tal ei lubatud templit ehitada, ning ta muutis oma eesmärki. See aitas meil mõista, et pole sugugi vale muuta oma teokraatlikke eesmärke.” (1. Ajar. 17:1–4, 11, 12; 22:5–11.) Brook lisab: „Jehoova tahtis, et koputaksime teisele uksele.”

Kuulnud välismaal teenivate sõprade põnevaid lugusid kuulutustöölt, soovisid ka Hans ja Brook olla välismaal pioneerid. Nad läksid 2012. aastal Ghanasse ning said seal olla neli kuud ja aidata üht viipekeelset kogudust. Kuigi nad pidid USA-sse naasma, süvendas Ghanas kogetu nende soovi hoida Jumala kuningriik oma elus esikohal. Hiljem on nad saanud kaasa lüüa harubüroo ehitusel Mikroneesias.

Kuidas te valmistusite selleks, et teenida seal, kus on suurem vajadus? „Otsisin välja Vahitorni artiklid, kus oli juttu suurema vajadusega paikkonnas teenimisest,” lausub Stephanie. * „Vestlesin sel teemal ka kogudusevanematega ning ringkonnaülevaataja ja tema naisega. Ennekõike aga rääkisin oma eesmärgist sageli palves Jehoovale.” Samal ajal elas Stephanie lihtsat elu, mis võimaldas tal välismaal teenimiseks raha kõrvale panna.

 Hans ütleb: „Palusime Jehoovalt juhatust, sest tahtsime minna sinna, kuhu tema meid suunab. Mainisime palvetes ka konkreetset kuupäeva, mil mõtlesime oma plaani teostada.” Abielupaar saatis kirja nelja harubüroosse. Saanud Ghana harubüroost väga positiivse vastuse, läksidki nad Ghanasse ja mõtlesid jääda kaheks kuuks. „Meile meeldis sealse kogudusega koos töötada nii väga, et jäime sinna kauemaks,” lausub Hans.

George ja Adria, hilistes 30-ndates abielupaar Kanadast, hoidsid meeles, et Jehoova õnnistab häid otsuseid, mitte lihtsalt häid kavatsusi. Seepärast astusid nad konkreetseid samme, et oma eesmärk saavutada. Nad võtsid ühendust õega, kes teenis Ghanas suurema vajadusega piirkonnas, ning esitasid talle palju küsimusi. Lisaks kirjutasid nad nii Kanada kui ka Ghana harubüroosse. Adria sõnab: „Samuti püüdsime oma elu veelgi enam lihtsustada.” Tänu kõigele sellele saidki nad aastal 2004 Ghanasse kolida.

Milliseid raskusi teil pärast kolimist tekkis ja kuidas te nendega toime tulite? Amy esimeseks raskuseks oli koduigatsus. „Kõik oli hoopis teistmoodi sellest, millega ma harjunud olin.” Mis teda aitas? „Pereliikmed helistasid mulle korduvalt ja ütlesid, kui väga nad mu teenistust hindavad, ja see aitas mul meeles hoida, miks ma sinna kolisin. Hiljem suhtlesin nendega videokõnede vahendusel. Kuna me nägime üksteist, ei  tundunudki nad enam olevat nii kaugel.” Amy sõnul aitas ühe kohaliku küpse õega sõbraks saamine tal paremini mõista mitmesuguseid kombeid. „Pöördusin alati selle õe poole, kui ma ei saanud aru, miks inimesed mingil viisil käituvad. Tänu talle teadsin, mida teha ja mida mitte. Sellest on olnud mulle palju abi, et rõõmuga Jumalat teenida.”

George ja Adria räägivad, et kui nad Ghanasse kolisid, oleksid nad justkui ajas tagasi rännanud. „Pesumasina asemel olid meil ämbrid. Toiduvalmistamisele näis kuluvat kümme korda rohkem aega kui varem,” ütleb Adria. „Aga ajapikku said neist raskevõitu olukordadest lihtsalt uued kogemused.” Brook lausub: „Hoolimata raskustest, millega meie, pioneerid, silmitsi seisame, on meie elu rahuldust pakkuv. Kui kogume kokku kõik selle toreda, mida oleme kogenud, moodustub kaunis mälestuste kimp, mida kalliks peame.”

Miks te soovitate sellist teenistust ka teistele? „Kuulutamine paigas, kus inimesed soovivad nii väga tõde tundma õppida, et tahavad iga päev Piiblit uurida, toob suurt rõõmu,” sõnab Stephanie. „Suurema vajadusega territooriumile kuulutama minek oli üks mu elu parimaid otsuseid!” 2014. aastal abiellus Stephanie Aaroniga ja nad teenivad praegu Ghana harubüroos.

„See on väga hea kogemus,” ütleb Christine, varastes 30-ndates pioneer Saksamaalt. Christine teenis enne Ghanasse kolimist Boliivias. Ta ütleb veel: „Kuna olen perest kaugel, pöördun abi saamiseks alati Jehoova poole. Olen temaga lähedasem kui kunagi varem. Samuti olen tundnud, milline harukordne ühtsus valitseb Jehoova rahva seas. Selline teenistus on mu elu rikastanud.” Hiljaaegu abiellus Christine Gideoniga ja nad teenivad Ghanas edasi.

Filip ja Ida räägivad, mida nad tegid, et aidata piibliõpilastel edeneda. „Meil oli alguses 15 või enam piibliuurimist, aga hiljem ei lasknud me sel arvul tõusta üle kümne, et saaksime õpilasi põhjalikumalt õpetada.” Kas see tuli piibliõpilastele kasuks? Filip jutustab: „Uurisin noore mehe Michaeliga. Tal oli võimalik uurida iga päev ning ta valmistas nii hästi ette, et saime raamatu „Mida Piibel meile tegelikult õpetab?” ühe kuuga läbi. Pärast seda sai Michael ristimata kuulutajaks. Oma esimesel kuulutustööpäeval küsis ta minult: „Kas sa aitaksid mind seoses minu piibliõpilastega?” Vaatasin talle üllatunult otsa. Michael selgitas, et oli alustanud kolme piibliuurimist ning vajas abi nende juhatamiseks.” Mõelda vaid, vajadus piibliõpetajate järele on nii suur, et isegi õpilased on õpetajad!

Amy sai kiiresti aru, kui väga on Ghanas vaja kuulutajaid. Ta ütleb: „Peagi pärast Ghanasse jõudmist kuulutasime ühes väikses külas ning otsisime kurte. Ja selles külas ei leidnud me mitte ühe, vaid lausa kaheksa kurti!” Ghanas abiellus Amy Ericuga ja nad teenivad nüüd eripioneeridena. Nad on viipekeelses koguduses ning aitavad enam kui 300 kurti kuulutajat ja huvilist selles riigis. George’i ja Adria sõnul said nad tänu Ghanas teenimisele aimu, mida tähendab misjonärielu. Nad olid ülirõõmsad, kui neid kutsuti Gileadi kooli 126. kursusele. Praegu on nad misjonärid Mosambiigis.

On südantsoojendav näha paljusid välismaalasi töötamas usinalt õlg õla kõrval koos kohalike vendade ja õdedega. (Joh. 4:35.) Keskmiselt ristitakse Ghanas iga nädal 120 inimest. Peale nende 17 venna ja õe, kes on kolinud Ghanasse kuulutama, on tuhanded teisedki üle kogu maailma lasknud armastusel Jehoova vastu end juhtida ning nad „on meeleldi valmis” teenima seal, kus on vaja rohkem kuulutajaid. Sellised teenistusvalmid lõikustöölised rõõmustavad väga Jehoova südant. (Laul 110:3; Õpet. 27:11.)