Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

ELULUGU

Olen saanud teisi õpetada, ehkki olen kurt

Olen saanud teisi õpetada, ehkki olen kurt

Mind ristiti aastal 1941, kui olin 12-aastane. Ent alles aastal 1946 hakkasin ma Piibli tõdesid päriselt mõistma. Kuidas see nii sai olla? Jutustan nüüd teile oma elust.

UMBES aastal 1910 tulid mu vanemad Gruusiast Thbilisist immigrantidena Kanadasse. Nad seadsid end sisse Kesk-Kanadas Saskatchewani provintsis Pelly küla lähedal väikses farmis. Olen sündinud aastal 1928. Meie peres oli kokku kuus last ja mina olin kõige noorem. Mu isa suri pool aastat enne minu sündi ja ema suri, kui olin veel beebi. Veidi pärast seda suri 17-aastasena mu kõige vanem õde Lucy. Seejärel võttis meie onu Nick meid oma hoole alla.

Ühel päeval, kui olin alles pisipõnn, nägid mu pereliikmed mind üht meie farmi täkku sabast sikutamas. Kartes, et hobune võib mind lüüa, karjusid nad, et ma sikutamise lõpetaks, aga ma ei teinud väljagi. Olin seljaga nende poole ega kuulnud nende hõikeid. Õnneks ei teinud hobune mulle viga, kuid tänu sellele vahejuhtumile sai mu pere teada, et olen kurt.

Üks peretuttav soovitas, et võiksin õppida koos teiste kurtidega. Seepärast otsustaski onu Nick mind panna kurtide kooli, mis asus Saskatchewani provintsis Saskatooni linnas. See kool jäi minu kodust mitmesaja kilomeetri kaugusele. Kuna olin vaid viieaastane, tundsin suurt hirmu. Sain sõita koju ainult pühade ajal ja koolivaheaegadel. Lõpuks aga õppisin ära viipekeele ja mulle hakkas meeldima teiste lastega koos mängimine.

ÕPIN PIIBLI TÕDESID

Aastal 1939 mu vanem õde Marion abiellus. Koos oma abikaasa Bill Danylchuckiga võtsid nad minu ja mu õe Francese enda hoolde. Marion ja Bill olid meie perest esimesed, kes puutusid kokku Jehoova tunnistajatega. Suvevaheaegadel püüdsid nad mullegi õpetada seda, mida Piiblist teada said. Ausalt öeldes polnud meil sugugi lihtne suhelda, sest nad ei osanud viipekeelt. Aga ilmselt nad nägid, et ma hindasin vaimseid asju. Sain aru, et nende tegude ja Piibli vahel on mingi seos, ja seepärast läksin nendega kuulutustööle kaasa. Mõne aja pärast soovisin lasta end ristida ning 5. septembril aastal 1941 ristis Bill mind plekktünnis, mis oli täidetud kaevuveega. See vesi oli jääkülm!

Koos teiste kurtidega aastal 1946 Clevelandis kokkutulekul

1946. aastal, kui olin suveks koju tulnud, läksime USA-sse Ohio osariiki Clevelandi kokkutulekule. Esimesel päeval tegid mu õed kordamööda minu jaoks märkmeid, et aidata mul ettekandeid jälgida. Teisel päeval olin aga ülirõõmus, kui leidsin kurtide rühma koos viipekeeletõlgiga. Lõpuks ometi sain kokkutulekut täielikult nautida. Oli imeline Piibli tõdedest selgelt aru saada!

ÕPETAN PIIBLI TÕDESID

Tol ajal oli just lõppenud teine maailmasõda ja inimesed olid väga natsionalistlikult meelestatud. Otsustasin pärast kokkutulekut, et tahan jääda koolis oma usulistele põhimõtetele kindlaks. Ma ei tervitanud enam lippu ega viibelnud kaasa hümni. Lõpetasin ka pühade pidamise ning ei käinud enam kirikus jumalateenistustel, mis oli muidu kohustuslik. Õpetajaid see olukord ei rõõmustanud. Nad üritasid mind hirmutada ja valetasid, et panna mind meelt muutma. Kõik see tekitas mu koolikaaslastes omajagu segadust, kuid samas tekkisid mul head võimalused neile oma usust rääkida. Mõned neist, näiteks Larry Androsoff, Norman Dittrick ja Emil Schneider, said lõpuks Jehoova teenijateks ja on talle ustavad seniajani.

Teistes linnades käies püüdsin alati kohtuda kurtidega, et neile Piiblist rääkida. Kord vestlesin Montréali kurtide klubis noore mehe Eddie Tageriga, kes oli ühe jõugu liige. Ta hakkas Jehoovat teenima ning kuulus viipekeelsesse kogudusse Québeci provintsis Lavalis kuni oma surmani eelmisel aastal. Samuti sain kokku noore Juan Ardaneziga, kes uuris beroialaste eeskujul hoolega, kas see, mis ta õpib, on ikka tõsi. (Ap. t. 17:10, 11.) Temastki sai Jehoova tunnistaja ning ta teenis Ottawas kogudusevanemana kuni oma elu lõpuni.

Tänavakuulutustööl 1950-ndate alguses

Aastal 1950 kolisin Vancouverisse. Ehkki ma armastan kuulutada kurtidele, ei unusta ma kunagi üht kuuljat naist, kellega ma kord tänaval kohtusin. Tema nimi oli Chris Spicer. Ta nõustus ajakirjatellimusega ja soovis, et ma tuleks tema mehe Gary juurde. Nii läksingi ma nende juurde koju ja meil oli pikk vestlus paberi ja pliiatsi abil. Pärast seda jutuajamist ei kohtunud ma nendega enne, kui alles mõni aasta hiljem Torontos kokkutulekul, kus nad mind rahvasummas märkasid. Gary oli sel päeval minemas ristimisele! See imeline juhtum tuletas mulle meelde, kui oluline on innukalt kuulutada, sest kunagi ei või teada, kus või millal tõeseemned kasvama lähevad.

Hiljem kolisin Saskatooni tagasi. Seal palus üks ema mul uurida Piiblit oma kaksikutest tütardega. Need tüdrukud Jean ja Joan Rothenberger olid kurdid ja õppisid samas koolis, kus minagi olin käinud. Ei läinud kaua, kui tüdrukud rääkisid õpitust oma klassikaaslastele. Nende klassist sai lõpuks viis tüdrukut Jehoova tunnistajaks. Üks neist oli Eunice Colin. Olin kunagi varem Eunice’iga juba tutvunud. See juhtus siis, kui õppisin kurtide kooli lõpuklassis. Eunice andis mulle kommi ja küsis, kas võiksime sõpradeks saada. Hiljem oli tal minu elus väga tähtis roll, sest temast sai mu naine.

Eunice’iga aastatel 1960 ja 1989

Kui Eunice’i ema kuulis, et ta tütar uurib Piiblit, ärgitas ta kooli direktorit, et see tema tütre ümber veenaks. Direktor püüdis seda teha ja isegi võttis ära kõik ta usuraamatud, kuid Eunice jäi endale kindlaks. Kui ta tahtis ristimisele minna, ütlesid vanemad talle: „Kui sinust saab Jehoova tunnistaja, siis sul koju enam asja pole!” Nii juhtuski, et Eunice lahkus 17-aastaselt kodust ja üks koguduse pere võttis ta enda juurde elama. Eunice jätkas Piibli uurimist ja lasi end mõne aja pärast ristida. Meie pulma, mis toimus aastal 1960, tema vanemad ei tulnud. Ent aastate möödudes hakkasid nad meist lugu pidama, sest neile avaldasid muljet meie uskumused ja see, kuidas me oma lapsi kasvatasime.

OLEN TUNDNUD JEHOOVA HOOLT

Minu poeg Nicholas ja tema naine Deborah teenivad Londoni Peetelis

Kurtide vanematena oleme kasvatanud üles seitse kuuljat poissi. See polnud sugugi lihtne. Meid aitas aga see, et õpetasime neile selgeks viipekeele. Nii saime vabalt suhelda ja nendega Piibli õpetusi arutada. Koguduse vennad ja õed olid meile suureks abiks. Näiteks kord kirjutas üks usukaaslane meile paberitükile, et üks meie poeg kasutas kuningriigisaalis ebaviisakaid sõnu. Saime seetõttu selle probleemiga otsekohe tegeleda. Neli poega – James, Jerry, Nicholas ja Steven – teenivad praegu koos oma peredega Jehoovat. Kõik neli on ka kogudusevanemad. Nicholas ja tema naine Deborah aitavad Inglismaa harubüroo viipekeeleosakonda. Steven ja tema abikaasa Shannan kuuluvad aga viipekeele tõlketiimi Ameerika Ühendriikide harubüroos.

Mu pojad James, Jerry ja Steven koos oma abikaasadega toetavad kõik ühel või teisel moel viipekeelset kuulutustööd

Üks kuu enne meie 40. pulma-aastapäeva Eunice kahjuks suri. Tal oli vähk. Eunice oli väga vapper oma haigusega võideldes. Usk ülesäratamisse andis talle jõudu. Ootan igatsusega päeva, mil saan teda taas näha.

Faye ja James, Jerry ja Evelyn, Shannan ja Steven

2012. aasta veebruaris ma kukkusin ja murdsin puusaluu. Mõistsin, et ma ei saa enam üksi hakkama, ja kolisin seepärast ühe oma poja ja tema naise juurde. Kuulume nüüd Calgary viipekeelsesse kogudusse, kus ma teenin kogudusevanemana. Tegelikult polegi ma kunagi varem olnud viipekeelse koguduse liige! Alates aastast 1946 olin alati ingliskeelsetes kogudustes. Kuidas ma suutsin vaimselt tugevaks jääda? Jehoova kandis minu eest hoolt. Ta on pidanud oma lubadust aidata isata lapsi. (Laul 10:14.) Olen väga tänulik kõigile neile, kes on olnud valmis minu heaks märkmeid kirjutama, viipekeelt õppima ja tegema oma parima, et mulle tõlkida.

79-aastaselt pioneeride koolis, mis toimus Ameerika viipekeeles

Peab tunnistama, et on olnud aegu, kui olin masendunud ja tahtsin kõigele käega lüüa, sest ei saanud aru, mida räägiti. Vahel paistis, et keegi ei mõista, millised on kurtide tegelikud vajadused. Niisugustel hetkedel mõtlesin aga sellele, mida Peetrus ütles Jeesusele: „Isand, kelle juurde on meil minna? Sinul on igavese elu sõnad.” (Joh. 6:66–68.) Nagu paljud teisedki minu põlvkonna kurdid õed ja vennad, olen õppinud olema kannatlik. Samuti olen õppinud usaldama Jehoovat ja tema organisatsiooni. Tänu sellele olen kogenud nii rikkalikult õnnistusi! Praegu on olemas palju väljaandeid mu oma keeles. Saan käia koosolekutel ja kokkutulekutel, mis toimuvad Ameerika viipekeeles. Olen tõesti südamest rahul, et olen saanud kogu elu teenida Jehoovat, meie suurt Jumalat.