Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Milleks kasutati muistsel ajal pitsateid?

Milleks kasutati muistsel ajal pitsateid?

 Pitsatid olid väikesed uurendatud vormid, millega löödi kujutis savile või vahale. Pitsatijälg võis olla uurendatud erikujulistele pindadele, näiteks koonusele, ruudule või silindrile; mõnikord kujundati see isegi loomapeana. Pitsatiga löödud kujutis ehk pitser võis näidata, kellele mingi ese kuulub, või kinnitada mõne dokumendi autentsust. Pitser võidi panna ka näiteks kotile, et keegi ei avaks seda omavoliliselt. Samuti võidi sellega sulgeda avausi, nagu ust või haua sissekäiku, et kellelgi poleks võimalik siseneda ilma loata.

Silinderpitsat, millel Pärsia kuningas Dareios I peab jahti, ning pitser savil

 Pitsatid valmistati erinevatest materjalidest. Need võisid olla tehtud luust, lubjakivist, metallist, poolvääriskividest või puidust. Mõnikord oli pitsatile graveeritud omaniku ja tema isa nimi. Vahel oli seal kirjas pitsati omaniku tiitel.

 Dokument suleti savi, vaha või muu pehme materjaliga ning autentsuse näitamiseks vajutati sinna pitser. (Iiob 38:14.) Pitsatijälg kõvastus ja kaitses dokumenti muutmise eest.

Pitsatiga kaasnes võim

 Pitsati võis usaldada ka kellelegi teisele. Sellega sai teine inimene õiguse esindada pitsati omanikku. Üks selline näide on Jaakobi pojast Joosepist ja Egiptuse vaaraost. Heebrealane Joosep oli Egiptuses ori. Hiljem ta vangistati ebaõiglaselt. Aja möödudes vabastas vaarao Joosepi ja määras ta valitsusjuhiks. Piiblis öeldakse: „Seejärel võttis vaarao oma sõrmest pitserisõrmuse ja pani selle Joosepile sõrme.” (1. Moosese 41:42.) Kuna sõrmusel oli ametlik pitser, siis Joosepil oli nüüd õigus riiki juhtida.

 Muistse Iisraeli kuninganna Iisebel kavandas Naaboti mõrva ning kasutas plaani elluviimiseks oma abikaasa pitsatit. Ta kirjutas kuningas Ahabi nimel mõnele Iisraeli vanemale, et nad süüdistaksid Naabotit Jumala teotamises. Ta pani kirjale kuninga pitseri ning tema plaan läks läbi. (1. Kuningate 21:5–14.)

 Pärsia kuningas Ahasveros kasutas pitserisõrmust, et kinnitada kõikide oma käskude autentsust. (Ester 3:10, 12.)

 Nehemja kirjutas, et Iisraeli vürstid, leviidid ja preestrid kiitsid heaks ühe kirjaliku lepingu, pannes sellele pitseri. (Nehemja 1:1; 9:38.)

 Piiblis on mainitud kahte olukorda, kui pitseriga suleti avaus. Taaniel visati lõvide auku, selle ette asetati kivi ja kuningas Dareios „pitseeris selle enda pitserisõrmuse ja ülikute pitserisõrmusega, et Taanieli asjas midagi ei muudetaks”. (Taaniel 6:17.)

 Kui Jeesuse keha oli hauda asetatud, pitseerisid tema vastased haua ette veeretatud kivi. (Matteuse 27:66.) Kui see oli Rooma võimude ametlik pitser, siis kaeti kivi ja haua-avause vaheline pragu ilmselt savi või vahaga, nagu kirjutab piiblikommentaator David Turner.

 Muistsed pitsatid jutustavad minevikust palju, mistõttu on ajaloolased ja arheoloogid neist väga huvitatud. Pitsateid ja pitsereid uuritakse üha rohkem. Seda teadusharu nimetatakse sfragistikaks ehk sigillograafiaks.