Minu vanavanemad kuulsid piibli tõest aastal 1906. Sellest rääkis neile nende arst, kes oli piibliuurija (nii nimetati Jehoova tunnistajaid algusaastatel). Kuna nende poeg oli just difteeriasse surnud, rääkis arst neile, millist lohutust piibel pakub, ja et tuleb ülestõusmine. Tänu sellele hakkasidki minu vanavanemad, ema ja ema õde Jehoovat teenima.

 Mu sugulased teenisid Jehoovat innukalt palju aastaid. Mõned neist olid isegi saaliteenindajad, kui Chicagos Illinoisis näidati „Loomise fotodraamat”. Kahjuks aga otsustasid nad 1930ndatel lõpetada Jehoova teenimise. See oli emale väga raske aeg, sest ta oli oma sugulastega lähedane ja tema soovis Jehoova teenimist jätkata. Ka mu isa oli Jehoovale ustav ning nad mõlemad emaga olid mulle heaks eeskujuks.

 Olen sündinud aastal 1927 pere kuuest lapsest esimesena. Mu isa oli puusepp ja meil oli mõnus väike maja Chicago äärelinnas. Meil oli ka oma juurviljaaed ning kanad ja pardid, ja kogu meie pere teenis rõõmsalt Jehoovat.

 Mulle väga meeldib tööd teha. Üks minu ülesannetest peres oli parandada sokke. Tänapäeval sokke tavaliselt ei parandata. Aga vanasti ei visatud aukudega sokke kohe ära, vaid neid nõeluti. See oskus tuli mulle aga hilisemas elus suureks kasuks, sest siis tegelesin ma palju õmblustöödega.

 Isa hoolitses selle eest, et meie pere teeniks tublilt Jehoovat. Me käisime kõikidel koosolekutel, tegime tihti kuulutustööd ja lugesime iga päev koos piiblit. Samuti uurisime iga laupäeva õhtul perega üht Vahitorni artiklit.

 Selleks et naabritele kuulutada, pani isa meie elutoa aknale ühe sildi. See oli rohkem nagu läbipaistev kast, mille sees oli vilkuv lamp, ja see silt oli vendade tehtud. Sellel reklaamiti avalikke kõnesid või mõnda meie väljaannet. Lisaks pani isa meie auto külge kaks plakatit.

 Isa õpetas meile, kui tähtis on kuuletuda Jehoovale, ja ta oli selles ka ise heaks eeskujuks. Ema toetas teda kõiges. Kui minu noorim õde oli kõigest viiene, alustas ema pioneerteenistust ning ta oli pioneer kuni oma pika elu lõpuni. Paremaid vanemaid poleks ma osanud tahtagi!

 Elu tollal oli hoopis teistsugune kui praegu. Siis polnud veel televiisoreid ja kuulati rohkem raadiot. Lapsed istusid põrandal ja kuulasid raadiost mõnd põnevat järjejuttu. Mäletan aga, et kõige rohkem meeldis meile kuulata meie organisatsiooni saateid.

 Meile väga meeldisid meie kokkutulekud. 1935. aastal käisime kokkutulekul, kus selgitati teksti Ilmutus 7:9,14. Seal selgitati, et suur rahvahulk, kes elab üle suure viletsuse, hakkab elama paradiisis maa peal. Varem võtsid mõlemad minu vanemad mälestusõhtu sümbolitest osa, kuid pärast seda kokkutulekut tegi seda ainult minu isa. Ema sai aru, et tal pole mitte lootus minna taevasse ja hakata valitsema koos Kristusega, vaid elada igavesti maa peal.

 1941. aastal käisin ma kokkutulekul Saint Louisis Missouri osariigis. Olin siis 14aastane ja aasta tagasi olin käinud ristimisel. Sel kokkutulekul andis ühingu president Joseph Rutherford välja raamatu „Lapsed”. Aplaus oli võimas! Mäletan siiamaani seda, kuidas ma ootasin järjekorras, et minna lavale ja saada endale oma raamat.

 Kuulutustöö käis tollal üpris teistmoodi kui praegu. 1930ndatel kasutasime kuulutustööl grammofone. See käis nii, et läksime inimese ukse taha, keerasime grammofoni üles ja vaatasime, et nõel oleks kindlasti õiges kohas. Seejärel koputasime uksele. Kui inimene tuli, tegime lühikese sissejuhatuse ja mängisime talle ette nelja ja poole minutilise piibliteemalise kõne. Seejärel pakkusime kirjandust. Inimesed meie kandis olid väga sõbralikud. Ma ei mäleta, et meil oleks olnud ühtegi halba kogemust. Kui olin 16aastane, alustasin pioneerteenistust. Isa kinkis mulle selle puhul grammofoni. Kasutasin seda kuulutustööl rõõmuga. Minu pioneeritöökaaslane oli tubli õde Lorraine.

 Kuulutustööd tehti ka plakatitega. Vahel nimetasime seda sändvitširongkäiguks, sest meil kõigil rippus küljes kaks plakatit: üks rinnal ja teine seljal. Plakatitel oli kirjas: „Religioon on püünis ja väljapressimine!” või „Teenige Jumalat ja kuningas Kristust!”.

 Koosolekutel õppisime, mida teha või mida öelda siis, kui tuleb tagakiusamine. Sellest oli palju abi. Näiteks kui olime esimest korda ühes tiheda liiklusega ostupiirkonnas ajakirju jagamas, tuli politsei, pani meid oma kaubikusse ja viis jaoskonda. Mõne tunni pärast lasti meid vabaks. Mäletan, et olime väga rõõmsad, kuna meid oli taga kiusatud seetõttu, et soovisime kuuletuda Jehoovale.

 Mõni aeg hiljem tutvustas Lorraine mulle üht venda, kellega ta oli kokkutulekul kohtunud. Tema nimi oli Eugene Rosam. Eugene oli üles kasvanud Floridas Key Westis. Kui ta oli 10. klassis, visati ta koolist välja, kuna ta keeldus osalemast isamaalistel tseremooniatel. Kohe pärast seda alustas ta pioneerteenistust. Ühel päeval kohtus ta oma endise klassiõega, kes tahtis teada, miks ta koolist välja visati, kuigi ta oli väga hea õpilane. Eugene selgitas talle oma tõekspidamisi ja vastas kõigile tema küsimustele piibli abil. Tänu sellele hakkas see tüdruk piiblit uurima ning aja jooksul sai temast meie õde.

 Abiellusime Eugene’iga 1948. aastal ning teenisime pioneeridena Key Westis. Mõne aasta pärast kutsuti meid Gileadi kooli 18. klassi ja 1952. aasta alguses lõpetasime kooli. Koolis õpetati meile hispaania keelt ja me lootsime, et meid saadetakse misjonärideks mõnda hispaaniakeelsesse riiki. Kuid seda ei juhtunud. Samal ajal kui me koolis olime, möllas Korea sõda ja Eugene kutsuti sõjaväkke. See tuli meile üllatusena, kuna teise maailmasõja ajal oli ta saanud usulistel põhjustel sõjaväeteenistusest vabastuse. Kuid nüüd selle kutse tõttu pidime jääma USAsse. Ma olin väga pettunud ja nutsin seetõttu palju. Eugene’ile anti sõjaväest vabastus kahe aasta pärast. See aeg aga õpetas meile midagi väga olulist: kui üks uks sulgub, siis Jehoova võib avada mõne teise. Meil tuleb lihtsalt kannatlikud olla.

 Olime pioneerid hispaaniakeelses koguduses Tucsonis Arizonas, kui aastal 1953 paluti meil hakata tegema ringkonnatööd. Aastate jooksul teenisime erinevates ringkondades Ohios, Californias ja New Yorgis. 1958. aastal hakkasime tegema Californias ja Oregonis piirkonnatööd a. Ööbisime sel ajal alati meie vendade-õdede juures. 1960. aastal paluti Eugene’il hakata ka juhendajaks kuningriigi teenistuskoolis, mis oli mõeldud koguduse ülevaatajatele, ja kolisime seetõttu Kanadasse. Olime seal pea kolmkümmend aastat, kuni aastani 1988.

 Üks minu ilusamaid mälestusi Kanadast on see, kui tegime kord ühe õega ukselt uksele kuulutustööd. Me kohtasime noort naist, kelle nimi oli Gail. Tal oli kolm poega ja nad olid väga kurvad, kuna nende vanaisa oli just surnud. Nad ei saanud aru, miks vanaisa ära suri ja kuhu ta läks. Ema ei osanud nende küsimustele vastata, kuid meie saime talle näidata, milline lohutav sõnum on kirjas piiblis.

 Kuna me tegime tollal ringkonnatööd, olime selles koguduses ainult ühe nädala. See õde aga, kellega ma kuulutamas olin, läks Gaili juurde tagasi. Aja jooksul hakkas Gail Jehoovat teenima, samuti tegid seda tema mees Bill ja nende kolm poega Christopher, Steve ja Patrick. Christopher on praegu kogudusevanem Kanadas, Steve on piiblikooli õpetaja Floridas ja Patrick teenib Tai harubürookomitees. Aastatega sai see pere meile väga armsaks. Mul on nii hea meel, et sain anda oma väikese osa selles, et neist kõigist said tublid Jehoova teenijad.

 Kui olime juba mõnda aega Kanadas olnud, avanes meile uus uks Jehoova teenistuses. Eugene’il paluti vastu võtta üks põnev ülesanne.

 Aastaid avaldati Jehoova tunnistajate kohta palju negatiivset infot, kuna inimesed ei mõistnud, miks me keeldume vereülekannetest. Näiteks kirjutati ajalehtedes, et Jehoova tunnistajad lasevad oma lastel surra, sest nad ei luba teha neile vereülekannet. Eugene oli üks neist vendadest, kelle ülesandeks oli niisugused väited ümber lükata.

 Aastal 1969 korraldati rahvusvaheline kokkutulek Buffalos New Yorgis, kuhu oli tulemas 50 000 Jehoova tunnistajat Kanadast ja USAst. Vennad mõtlesid, et kuna tuleb kokku nii palju inimesi ja kergesti võib juhtuda õnnetusi, oleks hea, kui arstid seal piirkonnas teaksid, mis on meie seisukoht. Seetõttu otsustasid nad minna haiglatesse arstidega rääkima. Nad jätsid neile lugeda artikleid mainekatest ajakirjadest, kus räägiti veresäästlikust kirurgiast, ning andsid neile muud vajalikku infot. Kuna arstide vastukaja oli positiivne, otsustati külastada samal viisil haiglaid ka Kanadas. Samuti anti kogudusevanematele väljaõpet, et nad oskaksid paremini tulla toime meditsiinilise hädaolukorraga.

 See oli raske töö, mida vennad tegid, kuid nende pingutused kandsid vilja ja sellest sai alguse midagi väga suurt.

 1980ndate keskel helistas Eugene’ile vend Milton Henschel peakorterist Brooklynist. Ta rääkis, et USAs käiakse haiglates arste informeerimas meie seisukohast veresäästliku ravi kohta ja et juhtival kogul on plaan laiendada seda tööd ka muudes piirkondades. Seetõttu kolisime Eugene’iga Brooklynisse ja jaanuaris 1988 loodi seal haiglainfoteenistuse osakond. Mõne aja pärast hakkasid Eugene ja veel kaks venda pidama selleteemalisi seminare USAs ja pärast ka mujal maades. Hiljem loodi see osakond ka teistes harubüroodes ning paljudes linnades seati sisse haiglasidekomiteed. Ma ei kujuta ettegi, kui paljud vennad-õed, kaasa arvatud nende lapsed, on saanud kvaliteetset arstiabi tänu sellele armastavale korraldusele. Kui Eugene’i ülesandeks oli külastada haiglaid ja pidada seminare, siis mina töötasin samal ajal peeteli õmblustoas või köögis.

 2006. aastal oli minu elus kõige raskem aeg, sest siis suri minu armas Eugene. Kuidas ma küll igatsen teda! Jehoova on olnud neil aastatel mulle suureks toeks ja aidanud mul vastu pidada. Ma saan rääkida temaga palves ja lugeda tema sõna. Samuti kuulan peetelis hommikusi piibliarutelusid ja pärast seda loen tavaliselt läbi selle peatüki piiblist, kust päevatekst on võetud. Jehoova on andnud mulle ka mõttekat tööd oma organisatsioonis. Ma töötan endiselt õmblustöökojas ja mulle meeldib seal väga. Varem sain isegi aidata õmmelda New Jersey ja New Yorgi kokkutulekusaalidesse kardinaid. Praegu aga elan Fishkilli peetelis ja minu ülesandeks on teha väiksemaid õmblustöid. b

 Kõige tähtsam on, et me armastaksime Jehoovat ning kuuletuksime talle ja tema organisatsioonile. (Heebrealastele 13:17; 1. Johannese 5:3.) Mul on nii hea meel, et meil Eugene’iga õnnestus oma elu just nii elada. Ma olen täiesti kindel, et Jehoova tasub meile ja uues maailmas me saame jälle kokku. (Johannese 5:28, 29.)