Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

13. PEATÜKK

Ta õppis oma vigadest

Ta õppis oma vigadest

1., 2. a) Mis olukorda oli Joona koos meremeestega oma eksimuse tõttu sattunud? b) Mida aitab Joona lugu meil näha?

JOONA kuulis kohutavaid hääli ja soovis, et ta suudaks neid vaigistada. See polnud lihtsalt metsik tuul, mis räsis taglast, mitte üksnes hiigellained, mis peksid vastu laevakeret, nii et kõik krigises ja krägises. Ei, Joona kuulis midagi palju hullemat: kapteni ja meremeeste hüüdeid ja karjeid, kui nad võitlesid, et laev põhja ei vajuks. Joona oli kindel, et need mehed on surmale määratud — ja kõiges oli süüdi tema!

2 Kuidas oli Joona sattunud sellisesse täbarasse olukorda? Ta oli eksinud rängalt oma Jumala Jehoova vastu. Kuidas? Kas olukord oli parandamatu? Vastusest võime paljutki õppida. Näiteks aitab Joona lugu meil näha, kuidas isegi siira usuga inimesed võivad vigu teha ja kuidas neid vigu saab parandada.

Prohvet Galileast

3.—5. a) Millele inimesed Joona puhul tavaliselt keskenduvad? b) Mida me Joona tausta kohta teame? (Vaata ka allmärkust.) c) Miks polnud Joona teenistus sugugi kergete ega meeldivate killast?

3 Paistab, et tavaliselt keskendutakse Joona puhul just tema negatiivsetele joontele, nagu tema sõnakuulmatus või lausa põikpäisus. Kuid temast on teada veel muudki. Tuleta meelde, et Jehoova oli valinud Joona oma prohvetiks. Ta poleks andnud talle sellist kaalukat ülesannet, kui Joona poleks olnud usaldusväärne ja õiglane mees.

Joonal oli ka häid omadusi

4 Piiblist saame Joona kohta pisut taustteavet. (Loe 2. Kuningate 14:25.) Ta oli pärit Gat-Heeferist, mis asus nelja kilomeetri kaugusel Naatsareti linnast, kus umbes kaheksa sajandit hiljem kasvas üles Jeesus Kristus. * Joona teenis prohvetina ajal, mil kümnest suguharust koosnevat Iisraeli kuningriiki valitses kuningas Jerobeam II. Prohvet Eelija oli selleks ajaks juba ammu surnud, tema järeltulija Eliisa oli surnud Jerobeami isa valitsemise ajal. Kuigi Jehoova oli kasutanud neid mehi, et kõrvaldada Iisraelist Baali kummardamine, oli Iisrael jällegi tahtlikult eksiteele minemas. Maa oli nüüd sellise kuninga mõjuvõimu all, kes „tegi kurja Jehoova silmis” (2. Kun. 14:24). Seega polnud Joona teenistus sugugi kergete ega meeldivate killast. Siiski tegutses ta ustavalt.

5 Ühel päeval toimus aga Joona elus vapustav pööre. Ta sai Jehoovalt ülesande, mida ta arvas endal üle jõu käivat. Mida käskis Jehoova tal teha?

„Võta kätte, mine Niinivesse”

6. Millise ülesande andis Jehoova Joonale ja miks võis see teda kohutada?

6 Jehoova ütles Joonale: „Võta kätte, mine Niinivesse, sinna suurde linna ja jutlusta sellele, sest nende kurjus on tõusnud mu palge ette!” (Joona 1:2). Pole raske mõista, miks see ülesanne võis teda kohutada. Niinive (Niineve) asus 800 kilomeetri kaugusel ida pool, maismaad pidi jalgsi minnes võis see teekond väldata umbes kuu. Ent selle teekonnaga seotud raskused näisid ilmselt ülesande kergema osana. Niinives pidi Joona teatavaks tegema Jehoova hukkamõistva kohtuotsuse assüürlastele, kes olid kurikuulsad oma vägivaldsuse, lausa metsikuse poolest. Kui Joona oli juba Jumala rahva seas üsna vähest vastukaja leidnud, mida siis veel loota paganate suhtumisest! Kuidas küll pidi üksik Jehoova teenija hakkama saama suures Niinive linnas, mida hakati hiljem kutsuma „veresüüga linnaks”? (Nahum 3:1, 7.)

7., 8. a) Kui otsusekindlalt püüdis Joona Jehoova antud ülesandest vabaneda? b) Miks me ei peaks järeldama, et Joona oli argpüks?

7 Just säärased mõtted võisid Joona peas mõlkuda. Kuigi me ei tea täpselt, mida ta mõtles, teame siiski üht: seda, et ta põgenes. Jehoova oli käskinud tal minna itta, tema aga pages läände, ja veel nii kaugele läände, kui sai. Ta läks kuni rannikuni, sadamalinna Joppesse (Jafasse), kust ta leidis Tarsisesse suunduva laeva. Mõned õpetlased arvavad, et Tarsis asus seal, kus on praegu Hispaania. Kui see on nii, siis suundus Joona Niinivest umbes 3500 kilomeetri kaugusele. Selline reis kaugele vastassuunda üle Suure mere, nagu tollal Vahemerd kutsuti, võis kesta koguni aasta. Joona oli tõepoolest otsustanud vabaneda oma ülesandest, mille Jehoova oli talle andnud. (Loe Joona 1:3.)

8 Kas see tähendab, et Joona oli lihtsalt argpüks? Me ei peaks teda siiski kärmelt hukka mõistma. Peagi näeme, et temas oli peidus tähelepanuväärne vaprus. Kuid nagu meil kõigil, tuli ka Joonal ebatäiusliku inimesena võidelda vägagi paljude puudustega (Laul 51:7). Kes meist poleks kunagi sattunud hirmu küüsi!

9. Mida võime meie vahel tunda seoses mõne Jehoova antud ülesandega ja millist põhitõde tuleks meil sellistel puhkudel meeles pidada?

9 Vahel võib tunduda, et Jumal palub meil täita väga rasket, lausa võimatut ülesannet. Isegi kuningriigi hea sõnumi kuulutamise töö võib tunduda heidutav, kuigi see on kristlaste kohus (Matt. 24:14). Vägagi kerge on unustada Jeesuse väljendatud põhitõde „Jumalal on kõik võimalik” (Mark. 10:27). Kui see peaks mõnikord juhtuma ka meiega, mõistame ehk paremini Joona heitlusi. Kuid mis Joonast edasi sai?

Jehoova distsiplineerib oma isepäist prohvetit

10., 11. a) Mida võis Joona loota, kui kaubalaev sadamast väljus? b) Milline ohtlik olukord merel tekkis?

10 Võime kujutleda, kuidas Joona seadis end sisse laevas, mis oli ilmselt Foiniikia kaubalaev. Ta jälgis, kuidas kapten ja tema meeskond ringi askeldasid, et laev saaks sadamast väljuda. Kui rannajoon aegamisi kaugusse jäi ja silmist kadus, võis Joona loota, et on teda hirmutavast ohust pääsenud. Äkitselt aga ilm muutus.

11 Marutuul pani mere õudustäratavas raevus möirgama ning lained olid nii tohutud, et isegi tänapäevased moodsad laevad oleksid nende möllus kääbustena paistnud. Kui kaua veel see pealtnäha tilluke ja habras puitalus üldse vastu peab, enne kui ta kõrguvate lainete alla paiskudes vetesügavustesse kaob? Kas Joona teadis sel hetkel, et just „Jehoova paiskas mere peale suure tuule”, nagu ta hiljem kirjutas? Raske öelda. Aga ta nägi, et meremehed hakkasid hüüdma oma jumalate poole, ning teadis, et ühestki neist pole abi (3. Moos. 19:4). Ta kirjutab edasi: „Näis, et laev hukkub” (Joona 1:4). Ja kuidas sai Joona palvetada oma Jumala poole, kui ta tema eest põgenes?

12. a) Miks me ei peaks Joona üle kärmelt kohut mõistma selle pärast, et ta tormi ajal magas? (Vaata ka allmärkust.) b) Kuidas paljastas Jehoova häda põhjustaja?

12 Kuna Joona tundis, et ei saa selles olukorras midagi teha, läks ta alla laevaruumi ja leidis paiga, kuhu pikali heita. Seal langes ta sügavasse unne. * Kapten leidis Joona, äratas ta üles ja õhutas teda oma jumala poole palvetama, nii nagu tegid teised. Meremehed uskusid, et torm on seotud millegi üleloomulikuga, ja seepärast heitsid nad liisku, nägemaks, kes pardalolijatest võis sellise häda põhjustajaks olla. Võib arvata, et Joonal tõmbas südame alt külmaks, kui üks mees teise järel liisu läbi välja langes. Peagi tuli tõde ilmsiks. Jehoova oli tormi põhjustanud, nagu ka liisk näitas, ühe mehe — Joona pärast! (Loe Joona 1:5—7.)

13. a) Mida Joona meremeestele üles tunnistas? b) Mida soovitas Joona meestel teha ja miks?

13 Joona rääkis meremeestele kõik ära. Ta andis neile teada, et on kõikvõimsa Jumala Jehoova teenija. Ja just selle Jumala eest ta põgenes ja oli tema vastu eksinud, seades sellega kõik laevalolijad suurde ohtu. Mehed olid rabatud. Joona võis näha nende silmis õudu. Nad pärisid, mida nad saaksid teha, et päästa laev ja oma elu. Mida Joona vastas? Talle võisid värinad peale tulla, kui ta kujutas end külma, mässavasse merre uppumas. Kuidas ta võib aga kõik need mehed säärasesse surma saata, kui teab, et tema võimuses on nad päästa? Seega ta ütles: „Võtke mind ja visake merre, siis rahuneb meri teie poolest! Sest ma tean, et minu pärast on see suur torm teile tulnud!” (Joona 1:12).

14., 15. a) Mil viisil me võime järgida Joona tugevat usku? b) Kuidas reageerisid meremehed Joona ettepanekule ta merre heita?

14 Need pole küll sugugi argpükslikud sõnad! Jehoova südant võis tõesti rõõmustada selline vaprus ja ennastohverdav vaim, mida Joona sel otsustaval hetkel ilmutas. Siin avaldub meile Joona tugev usk. Me võime seda tänapäeval järgida nii, et seame teiste heaolu enda omast ettepoole (Joh. 13:34, 35). Kas oleme valmis end appi pakkuma, kui näeme mõnd abivajajat, ükskõik kas ta vajab siis ainelist, emotsionaalset või usulist toetust? Jehoova rõõmustab väga, kui me nõnda teeme.

15 Ehk olid ka meremehed Joona sõnadest liigutatud, sest alguses nad keeldusid tema pakutud lahendust ellu viimast. Nad üritasid teha kõik, mis nende võimuses, et tormis edasi liikuda, kuid asjatult. Maru muutus järjest valjemaks. Lõpuks nad nägid, et neil pole muud valikut. Nad hüüdsid Joona Jumala Jehoova poole, et see neile halastaks, ja heitsid mehe üle parda merre (Joona 1:13—15).

Joona pealekäimisel heitsid meremehed ta merre

Joona leiab armu ja pääseb

16., 17. Kirjelda, mis juhtus Joonaga, kui ta merre visati. (Vaata ka pilte.)

16 Joona langes tormlevasse vette. Esialgu ta arvatavasti võitles ja püüdis püsida pinnal, nähes läbi lainevahu, kuidas laev kiiresti eemaldub. Kuid hiigellained haarasid ta enda võimusse ja surusid allapoole. Ta vajus ja vajus, ja nii haihtus ka kogu ta lootus.

17 Joona kirjeldas hiljem, mida ta siis tundis. Ta silme eest käisid läbi põgusad kujutluspildid. Kurbusega mõtles ta, et ei näe enam kunagi Jehoova kaunist templit Jeruusalemmas. Ta tundis end langemas meresügavusse, alla mägede alusteni, kus meretaimed väändusid ümber ta pea. Näis, et siin leiabki ta oma haua. (Loe Joona 2:3—7.)

18., 19. Mis juhtus Joonaga vetesügavustes, millise mereelukaga oli tegu ja kes oli nende sündmuste taga? (Vaata ka allmärkust.)

18 Siis aga liikus midagi läheduses: üks tohutu tume kuju, mingi elukas. See tuli lähemale ja sööstis ta kallale. Suured lõuad avanesid ta ümber, haarasid ta suhu ja Joona neelati alla!

„Jehoova saatis ühe suure kala, et see neelaks Joona”

19 See pidi olema lõpp! Kuid Joona oli hämmastuses: ta oli ikka veel elus. Ta polnudki puruks muljutud, ära seeditud ega isegi mitte lämbunud. Ei, temas oli veel eluõhku, kuigi ta oli sama hästi kui hauas. Joonat haaras aukartus. Kahtlemata oli tema Jumal Jehoova see, kes „saatis ühe suure kala, et see neelaks Joona” (Joona 2:1). *

20. Mida me saame Joona kohta teada palvest, mille ta suure kala kõhus olles esitas?

20 Minutid möödusid ja neist said tunnid. Seal pilkases pimeduses oli Joonal aega mõelda ja palvetada Jehoova poole. Tema palve, mis on tervikuna kirjas Joona raamatu teises peatükis, räägib meile paljustki. See näitab, et Joona tundis väga hästi Pühakirja, sest ta viitas korduvalt Laulude raamatule. Samuti väljendab see tema südantsoojendavat omadust tänulikkust. Joona ütles lõpetuseks: „Mina tahan ohverdada sinule tänulaulu kõlades! Mida olen tõotanud, seda täidan! Jehoova käes on pääste!” (Joona 2:10).

21. Millise õppetunni sai Joona pääste kohta ja millist tähtsat tõde peaksime meie meeles hoidma?

21 Tõenäoliselt ei oleks Joona osanud arvatagi, et ta satub kunagi nii tavatusse kohta: „kala kõhtu”. Seal mõistis ta, et Jehoova võib tuua pääste igaühele, igal pool ja igal ajal. Isegi sealt leidis Jehoova oma hätta sattunud teenija ja päästis ta (Joona 2:1). Vaid Jehoova suudab hoida inimese kolm päeva ja ööd suure kala kõhus elusa ja tervena. Ka meil tasuks meeles pidada, et Jehoova on Jumal, kellest sõltub meie elu (Taan. 5:23). Me võlgneme temale iga oma hingetõmbe, kogu oma eksistentsi. Kas oleme selle eest tänulikud? Kas ei võlgne me siis Jehoovale oma kuulekuse?

22., 23. a) Mis viisil pandi Joona tänulikkus peagi proovile? b) Mida võime Joonalt õppida, kui oleme ise eksinud?

22 Kuidas oli Joonaga? Kas ta õppis väljendama oma tänulikkust Jehoovale, olles talle kuulekas? Seda ta tegi. Pärast kolme päeva ja ööd ujus kala kalda lähedale ja „oksendas Joona kuivale maale” (Joona 2:11). Kujuta ette: pärast kõike seda ei pidanud Joona isegi kaldale ujuma! Loomulikult pidi ta leidma väljapääsu sellelt rannalt, kus see ka polnud. Kuid ei möödunud palju aega, kui tema tänulikkus pandi proovile. Joona 3:1, 2 on kirjas: „Ja Joonale tuli teist korda Jehoova sõna; ta ütles: „Võta kätte, mine Niinivesse, sinna suurde linna ja pea sellele jutlus, nagu ma sind käsin!”” Mida Joona tegi?

23 Joona ei kõhelnud. Me loeme edasi: „Siis Joona võttis kätte ja läks Jehoova sõna peale Niinivesse” (Joona 3:3). Jah, ta kuuletus. Ta oli oma veast ilmselgelt õppust võtnud. Ka selles oleks meil hea jäljendada Joona usku. Me kõik oleme patused ja teeme vigu (Rooml. 3:23). Aga kas me anname alla või õpime oma vigadest ja pöördume Jumala poole, et teda sõnakuuleliku südamega edasi teenida?

24., 25. a) Kuidas Jehoova ilmselt tasus Joonale tema eluajal? b) Missugused õnnistused ootavad Joonat ees tulevikus?

24 Kas Jehoova tasus Joonale tema kuulekuse eest? Seda ta tõesti tegi. Näiteks sai Joona hiljem ilmselt teada, et meremehed jäid ellu. Torm oli raugenud kohe pärast Joona ennastohverdavat tegu, ja meremehed „kartsid Jehoovat üpris väga” ning tõid ohvri talle, mitte oma ebajumalatele (Joona 1:15, 16).

25 Veelgi suurem tasu ootas teda hiljem. Jeesus võrdles seda aega, kui Joona oli suure kala kõhus, prohvetlikult selle ajaga, mis tal endal tuli hauas olla. (Loe Matteuse 12:38—40.) Mis tundevärinaga võib küll Joona kuulata sellest õnnistusest, kui ta uues maailmas üles äratatakse! (Joh. 5:28, 29.) Jehoova soovib ka sind õnnistada. Kas sa õpid oma vigadest nagu Joona ja ilmutad samasugust kuulekat, isetut vaimu?

^ lõik 4 See, et Joona oli pärit Galileas asuvast linnast, on märkimisväärne, kui mõelda nende ülbete sõnade peale, mis variserid Jeesuse kohta ütlesid: „Uuri ja vaata järele, et Galileast ei tõuse mingit prohvetit” (Joh. 7:52). Paljud tõlkijad ja õpetlased arvavad, et variserid tegid siin laiahaardelise üldistuse, et tähtsusetust Galileast pole kunagi tulnud mitte ühtegi prohvetit ega tulegi. Kui see on nii, siis eirasid need mehed nii ajalugu kui ka prohvetikuulutusi (Jes. 8:23; 9:1).

^ lõik 12 Septuaginta toob eriti hästi välja selle, kui sügavasse unne Joona oli vajunud, lisades, et ta norskas. Selle asemel et Joona üle magamise pärast kohut mõista, nagu näitaks see tema ükskõiksust, võiksime arvestada sellega, et mõnikord võib selline tungiv unevajadus vallata just neid, kes on langenud sügavasse masendusse. Näiteks nägi Jeesus oma piinarikastel tundidel Ketsemani aias, et Peetrus, Jaakobus ja Johannes olid „kurbusest uinunud” (Luuka 22:45).

^ lõik 19 Kreeka keelde tõlgiti heebreakeelne sõna „kala” kui „merekoletis” või „hiigelkala”. Kuigi pole võimalik kindlaks teha, mis liiki mereelukaga oli tegemist, on Vahemeres nähtud piisavalt suuri haisid, kes võiksid inimese tervelt alla neelata. Mujal eluneb veelgi suuremaid haisid. Vaalhai võib kasvada kuni 15 meetri pikkuseks või isegi pikemaks.