Kui Jeesus lihtlabase kurjategija kombel kinni seotakse, viiakse ta Hannase ette. Hannas oli ülempreester siis, kui noor Jeesus templis õpetajaid oma sõnadega imestama pani. (Luuka 2:42, 47.) Mitu Hannase poega teenisid hiljem ülempreestritena ning nüüd on selles ametis tema väimees Kaifas.

Samal ajal kui Jeesus on Hannase kodus, on Kaifasel aega sanhedrin kokku kutsuda. Sellesse kohtusse kuulub 71 liiget, sealhulgas ametis olev ülempreester ja endised ülempreestrid.

Hannas küsib Jeesuselt „tema jüngrite ja õpetuste kohta”. Jeesus vastab talle: „Ma olen rääkinud maailmale avalikult. Ma olen alati õpetanud sünagoogides ja templis, kus kõik juudid koos käivad, ega ole rääkinud midagi salaja. Miks sa minu käest küsid? Küsi neilt, kes on kuulnud, mida ma olen rääkinud.” (Johannese 18:19–21.)

Üks seal seisev korravalvur lööb Jeesusele vastu nägu ja heidab talle ette: „Kas sa nõnda vastad peapreestrile?” Jeesus teab, et ta pole midagi valesti teinud, ja kostab: „Kui ma ütlesin midagi valesti, siis ütle, mida. Kui see oli aga õige, miks sa mind siis lööd?” (Johannese 18:22, 23.) Seejärel laseb Hannas viia Jeesuse oma väimehe Kaifase juurde.

Nüüdseks on Kaifase poole tulnud kokku terve sanhedrin: ametis olev ülempreester, rahvavanemad  ja kirjatundjad. Paasapüha ööl on sellise kohtuprotsessi pidamine seadusega keelatud, kuid see ei takista neil oma kurje kavatsusi täide viimast.

Need inimesed pole sugugi erapooletud. Pärast seda, kui Jeesus äratas surnuist üles Laatsaruse, otsustas sanhedrin ta tappa. (Johannese 11:47–53.) Ning vaid mõni päev tagasi sepitsesid usujuhid üheskoos salaplaani, kuidas Jeesus kinni võtta ja ära tappa. (Matteuse 26:3, 4.) Seega on Jeesus juba enne, kui tema üle hakatakse kohut pidama, sama hästi kui surma mõistetud.

Peale selle, et niisugune kokkusaamine on ebaseaduslik, püüavad peapreestrid ja teised sanhedrini liikmed leida valetunnistajaid, et Jeesuse vastu süüasja algatada. Ehkki paljud sellised inimesed tulevad tunnistusi andma, ei kattu nende ütlused. Viimaks astuvad ette veel kaks tunnistajat, kes väidavad: „Me kuulsime teda ütlevat: „Ma lammutan maha selle kätega tehtud templi ja ehitan kolme päevaga teise, mis pole kätega tehtud.”” (Markuse 14:58.) Kuid isegi need mehed pole täielikult ühte meelt.

Kaifas küsib Jeesuselt: „Kas sa ei kosta selle peale midagi? Kas sa ei kuule, mida need mehed sinu vastu tunnistavad?” (Markuse 14:60.) Jeesus vaikib. Ta ei ütle midagi sellise valesüüdistuse peale, mille on esitanud tunnistajad, kelle jutt ei lähe kokku. Seepärast vahetab ülempreester Kaifas taktikat.

Kaifas teab, et juudid reageerivad tundlikult sellele, kui keegi väidab end olevat Jumala poja. Varem, kui Jeesus nimetas Jumalat oma isaks, tahtsid juudid teda tappa, kuna nende sõnul tegi ta „end Jumalaga võrdseks”. (Johannese 5:17, 18; 10:31–39.) Olles sellest teadlik, ütleb Kaifas kavalalt: „Vannu nüüd meile elava Jumala nimel, et sa räägid tõtt, ja ütle, kas sa oled messias, Jumala poeg!” (Matteuse 26:63.) Loomulikult on Jeesus nimetanud end Jumala pojaks. (Johannese 3:18; 5:25; 11:4.) Kui ta nüüd seda eitaks, võiks teistele jääda mulje, nagu ta ei peakski end Jumala pojaks ja messiaks. Niisiis tunnistab ta: „Olen küll. Te saate näha Inimesepoega istumas vägeva paremal käel ja tulemas taeva pilvedega.” (Markuse 14:62.)

Seepeale käristab Kaifas demonstratiivselt oma kuue lõhki ja ütleb valjuhäälselt: „Ta on teotanud Jumalat! Mis tunnistajaid meil veel vaja on? Nüüd te ise kuulsite jumalateotust! Mis te arvate?” Sanhedrin langetab ebaõiglase kohtuotsuse, öeldes: „Ta on surma väärt!” (Matteuse 26:65, 66.)

Siis hakkavad mõned Jeesust mõnitama ja rusikatega peksma. On ka neid, kes löövad ja sülitavad talle näkku. Katnud tal näo kinni ja löönud teda, ütlevad nad sarkastiliselt: „Ütle, prohvet, kes sind lõi?” (Luuka 22:64.) Kui karmilt ja ülekohtuselt küll koheldakse Jumala poega sel ebaseaduslikul öisel kohtuprotsessil!