Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 Kiri Beninist

Millesse ma küll end mässinud olen?

Millesse ma küll end mässinud olen?

OLI täiesti tavaline hommik Lääne-Aafrikas. Õhus heljus keedetud riisi ja kastme lõhna. Mööda teed kõndisid naised, kandes pea peal uskumatult suuri koormaid. Rõkkav naer segunes kaupmeeste hõigetega ja päikesetõus tõi endaga kaasa lämmatava leitsaku.

Yovo’t ehk valget inimest nähes alustas lastekamp oma tavapärast tantsu ja tralli. Nende laul algas sõnadega „Yovo, Yovo, bon soir!” („Valge inimene, valge inimene, tere õhtust!”) ning lõppes küsimusega: „Kuidas oleks ühe väikese kingitusega meie esinemise eest?” Lastekambas oli üks poiss, kes kaasa ei laulnud. Kui ma edasi läksin, järgnes ta mulle, ise elavalt žestikuleerides. Mulle tundus, et see on viipekeel. Olin USA-s õppinud Ameerika viipekeele sõrmendeid, kuid Beninis räägitakse prantsuse keelt.

Sõrmendasin läbi häda oma kaheksatähelise nime ja poisi nägu valgus laia naeru täis. Ta haaras mu käest kinni ning viis mind läbi kitsaste tänavate oma koju, tüüpilisse kahetoalisesse tuhaplokkidest elamusse. Tema pere kogunes me ümber. Kõik viiplesid. Mõtlesin, mida teha. Sõrmendasin oma nime ning kirjutasin paberile, et olen misjonär, kes õpetab Piiblit, ja et tulen millalgi tagasi. Mõned kuuljad naabrid astusid samuti ligi ning noogutasid heakskiitvalt pead. „Millesse ma küll end mässinud olen?” käis mul mõte läbi pea.

Mõtlesin pärast kodus, et kusagil peab ju olema keegi, kes saaks aidata neil inimestel õppida tundma Jumala tõotust, et „kurtide kõrvad lähevad lahti” (Jesaja 35:5). Tegin väikest uurimistööd. Hiljutise rahvaloenduse käigus oli selgunud, et Beninis on ligi 12000 kurti või vaegkuuljat. Mind üllatas, et sealsetes kurtide koolides kasutati prantsuse viipekeele asemel hoopis Ameerika viipekeelt. Minu kurvastuseks aga ükski kohalik Jehoova tunnistaja Ameerika viipekeelt ei osanud. Ütlesin ohates ühele kristlikule õele: „Mõni Ameerika viipekeele oskaja võiks siia appi tulla.” Tema aga vastas: „Sina ju oled siin.” Tal oli tuline õigus. Tellisin iseõppijatele mõeldud Ameerika viipekeele õpiku ning Jehoova tunnistajate välja antud DVD-sid. Sain ka oma abipalvetele vastuse,  kui üks Ameerika viipekeelt valdav tunnistaja Kamerunist Benini kolis.

Sõna minu keeleõpingutest levis. Mul soovitati külastada märgimeistrit Brice’i. Tema ateljee oli ehitatud üksteise külge kinnitatud palmilehtedest ning pakkus seetõttu meile kuumas ja niiskes kliimas mõnusat jahutavat varju. Kuna ta oli aastaid puhastanud värvipintsleid vastu töökoja seinu, olid need üleni vikerkaarevärvides. Brice lükkas toolid tolmust puhtaks ning jäi mulle otsa vaatama, oodates, et ma alustaksin. Panin plaadi kaasaskantavasse DVD-mängijasse. Ta tiris oma tooli pisikesele ekraanile lähemale. „Ma saan aru! Ma saan aru!” viiples ta. Naabrilapsed kogunesid meie ümber, ajades oma kaelad õieli, et samuti näha. „Aga miks nad filmi ilma hääleta vaatavad?” prahvatas üks neist.

Iga korraga, kui ma Brice’i külastasin, kasvas DVD-mängijat ümbritsev rahvasumm. Peagi hakkas Brice koos mõne teise huvilisega meie kristlikel koosolekutel käima. Minu ponnistused neile tõlkida aitasid mul viipekeele oskuses edeneda. Kui viipekeelne huviliste rühm kasvas, tulid mõned koguni ise mind otsima. Sõitsin kord mööda teed oma päevinäinud autoga, mis möirahtas ja ägises iga kord, kui ma teel ekslevatele kitsedele ja sigadele otsasõidu vältimiseks jälle mõnest teeaugust läbi sõitsin. Järsku käis üks kõmakas vastu mu auto tagaosa. Mõtlesin, et jälle läks midagi katki! Aga ei, üks kurt mees oli jooksnud mu autole järele ning püüdis mu tähelepanu võita parimal võimalikul moel — prõmmides kõvasti vastu mu autot.

Viipekeelseid rühmasid tekkis teistessegi linnadesse. Kui iga-aastastel konventidel hakati programmiosi viipekeelde tõlkima, paluti ka mind appi. Lavale astudes ja kõnepidaja avasõnu oodates läksid mu mõtted hetkeks tagasi aega, mil ma misjonärina oma teenistust alustasin. Mul oli tavaks endalt küsida, mida rohkemat saaksin ma misjonärina Aafrikas teha. Nüüd, kuulajaskonda vaadates, oli vastus mulle selge — olla misjonär, kes aitab kurte. Enam ei mõlgu mu mõttes küsimus „Millesse ma küll end mässinud olen?”.