PALJUD inimesed kogu maailmas jälgivad ärevusega sündmusi Lähis-Idas, kus raketirünnakud, relvastatud vägede kokkupõrked ja terroriaktid on pea igapäevaseks nähtuseks. Peale selle eksisteerib vägagi reaalne tuumarelvade kasutuselevõtu oht. Mõistagi on inimesed kõikjal maailmas mures.

Ärevusega jälgiti Lähis-Idas toimuvat ka 1948. aasta mais. Sel kuul, 62 aastat tagasi, oli lõppemas Briti mandaat tollase Palestiina üle ning sõda oli käega katsuda. Aasta varem oli ÜRO andnud loa rajada osale endisest Suurbritannia mandaatterritooriumist iseseisva juudiriigi. Ümberkaudsed Araabia maad lubasid seda aga iga hinna eest takistada. „Jaotuspiir saab olema täis tuld ja verd,” hoiatas Araabia Liiga.

Oli 1948. aasta 14. mai, reede, kell neli pärastlõunal. Briti mandaadi lõppemiseni olid jäänud loetud tunnid. Ühte Tel Avivi muuseumi oli salajase kutse peale kogunenud 350 inimest, kes ootasid pikisilmi Iisraeli riigi ametlikku väljakuulutamist. Et arvukad vaenlased ei saaks uue riigi väljakuulutamist takistada, olid turvameetmed ranged.

Iisraeli Rahvusnõukogu juht David Ben Gurion luges ette iseseisvusdeklaratsiooni. Selles deklaratsioonis öeldakse: „Meie, Rahvusnõukogu liikmed, esindades juudi rahvast Iisraeli maal ... kuulutame meie loomuliku ja ajaloolise õiguse ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee resolutsiooni põhjal käesolevaga välja juudi riigi Iisraeli maal – Iisraeli riigi.”

Osa evangeelseid protestante usub, et tänapäeva Iisraeli riigi loomisega täitus Piibli ennustus. Näiteks teatab vaimulik John Hagee raamatus „Jerusalem Countdown”: „Selle pöördelise sündmuse on kirja pannud prohvet Jesaja, kes ütles: „Rahvas tuleb ilmale üheainsa päevaga.” (Vaata Jesaja 66:8.)  ... See oli 20. sajandi suurim prohvetiennustuse täitumine. See oli kõigile inimestele elavaks tõendiks, et Iisraeli Jumal pole kuhugi kadunud.”

Kas see väide vastab tõele? Kas Jesaja 66:8 ennustas tõesti tänapäeva Iisraeli riigi loomist? Kas 1948. aasta 14. mai oli tõepoolest „20. sajandi suurim prohvetiennustuse täitumine”? Kui Iisrael on veel praegugi Jumala valitud ning kui selle riigiga seoses täituvad ka meie ajal Piibli ennustused, oleks see huvitav Piibli uurijatele kõikjal maailmas.

Jesaja ennustus ütleb: „Kes on kuulnud midagi niisugust? Kes on näinud selliseid asju? Kas vältab maa sünnitusvalu üheainsa päeva või tuleb rahvas ilmale ühekorraga? Kuid Siion tunneb valusid ja toob ka kohe oma lapsed ilmale!” (Jesaja 66:8). See salm ennustab tõepoolest terve rahva äkilist sündi, justkui saaks see rahvas alguse ühe päevaga. Kes aga pidi olema selle rahva sünni taga? Järgmine salm annab vihje. „Kas mina avan emakoja, ilma et laseksin sünnitada? Või peaksin mina, sünnitama saatja, sulgema emakoja? ütleb su Jumal.” Jehoova Jumal annab teada, et rahva dramaatilise sünni taga on tema.

Tänapäeva Iisrael on ilmalik, demokraatlik riik, kes pole ametlikult väitnud toetuvat Piibli Jumalale. Kas juudid tunnistasid aastal 1948, et Jehoova Jumal on see, kellele nad võlgnevad tänu omariikluse eest? Ei. Mitte kuskil iseseisvusdeklaratsiooni originaaltekstis pole mainitud ei Jumala nime ega sõna „Jumal”. Raamat „Great Moments in Jewish History” ütleb lõpliku teksti kohta järgmist: „Isegi kell 13.00, mil Rahvusnõukogu kohtus, ei suutnud selle liikmed jõuda üksmeelele omariikluse deklaratsiooni sõnastuses. ... Usklikud juudid soovisid viidata „Iisraeli Jumalale”. Ilmalikud juudid olid sellele vastu. Ben Gurion püüdis leida keskteed ning otsustas, et „Jumala” asemel pannakse kirja sõna „Kalju”.”

Tänase päevani peab Iisrael omariikluse aluseks ÜRO resolutsiooni ning juudi rahva loomulikku ja ajaloolist õigust. Kas on mõistlik arvata, et Piibli Jumal teeb 20. sajandi suurima prohvetliku ime rahva heaks, kes keeldub teda selle eest tunnustamast?

Tänapäeva Iisraeli ilmalik suhtumine erineb kardinaalselt Iisraeli olukorrast aastal 537 e.m.a. Tollal, kui oli möödunud 70 aastat ajast, mil babüloonlased Juudamaa laastasid ja selle inimtühjaks tegid, sündis Iisrael tõepoolest justkui ühe päevaga uuesti. Tol aastal täituski väga täpselt Jesaja 66:8 ennustus, kui Babüloonia vallutanud Pärsia valitseja Kyros Suur andis juutidele loa oma kodumaale naasta (Esra 1:2).

Pärsia kuningas Kyros tunnistas Jehoova kätt sündmustes, mis toimusid aastal 537 e.m.a, ning need, kes pöördusid tagasi Jeruusalemma, tegid seda eesmärgiga taastada Jehoova Jumala teenimine ja ehitada üles tema tempel. Tänapäeva Iisraeli riik pole kunagi ametlikult sellist soovi või kavatsust väljendanud.

Aastal 33 m.a.j, mil iisraellased hülgasid Messia, Jehoova Poja, kaotasid nad õiguse olla Jumala valitud rahvas. Messias ise ütles selle kohta järgmiselt: „Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid ja viskad kividega surnuks need, kes sinu juurde on saadetud ... Vaata, teie koda jääb teile mahajäetuna!” (Matteuse 23:37, 38). Jeesuse ütlus läks täide aastal 70, mil Rooma leegionid vallutasid Jeruusalemma ja selle templi ning tegid lõpu sealsele preestriteenistusele.  Aga mis sai siis Jumala eesmärgist valida endale „omand kõigi rahvaste hulgast”, kes oleks talle „preestrite kuningriigiks ja pühaks rahvaks”? (2. Moosese 19:5, 6.)

Apostel Peetrus, kes oli ise sünni poolest juut, vastas sellele küsimusele kirjas, mille ta kirjutas nii juutidest kui ka mittejuutidest kristlastele. Ta ütles: „Teie aga olete „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, eriliseks omandiks võetud rahvas” ... Sest oli aeg, mil te ei olnud rahvas, nüüd aga olete Jumala rahvas; teie peale polnud halastatud, nüüd aga on teile halastatud” (1. Peetruse 2:7–10).

Kristlased, kes on valitud püha vaimu kaudu, kuuluvad seega vaimse rahva hulka, nende liikmeksolek ei sõltu sünnipärast ega geograafilisest asukohast. Apostel Paulus selgitas seda järgmiselt: „Ümberlõikamine ega ümberlõikamatus ei loe midagi, vaid uus loodu. Ja kõigile neile, kes käivad korralikult selle juhtnööri järgi, Jumala Iisraelile, olgu rahu ja halastus” (Galaatlastele 6:15, 16).

Samal ajal kui tänapäeva Iisraeli riik pakub kodakondsust sünnipärastele juutidele või juudi usku pöördunutele, siis Piiblis mainitud „Jumala Iisraeli” kodakondsus antakse üksnes neile, kes on „sõnakuulelikud ja piserdatud Jeesus Kristuse verega” (1. Peetruse 1:1, 2). Rääkides Jumala Iisraeli liikmetest ehk vaimsetest juutidest, ütles Paulus: „Juut pole ju see, kes on seda väliselt, ja ümberlõigatus pole ju see, mis on väliselt liha küljes. Juut on hoopis see, kes on seda sisemiselt, ja tema ümberlõigatus on südame ümberlõigatus vaimu kaudu ja mitte kirjaliku seadustekogu kaudu. Selline inimene saab kiituse mitte inimestelt, vaid Jumalalt” (Roomlastele 2:28, 29).

See salm aitab mõista järgmist vaidlusi tekitavat Pauluse kommentaari. Oma kirjas roomlastele selgitas Paulus, et uskmatud sünnipärased juudid on nagu sümboolse oliivipuu oksad, mis lõigatakse ära, et puu külge saaks pookida metsikuid oksi ehk paganaid (Roomlastele 11:17–21). Paulus lõpetas näite mõttega: „Osa iisraellasi on muutunud tuimaks, kuni täielik arv teistest rahvastest inimesi on sisse tulnud, ja sel viisil päästetakse kogu Iisrael” (Roomlastele 11:25, 26). Kas Paulus ennustas seda, et juudid pöörduvad mingil ajal massiliselt kristlusesse? On ilmselge, et niisugust pöördumist pole aset leidnud.

Väljendiga „kogu Iisrael” mõtles Paulus kogu vaimset Iisraeli, kristlasi, kelle on valinud püha vaim. Ta tahtis öelda, et sünnipäraste juutide soovimatus Messiat vastu võtta ei aja luhta Jumala eesmärki, et vaimne oliivipuu oleks täis viljakandvaid oksi. See on kooskõlas Jeesuse toodud näitega, kus ta võrdles end viinapuuga, mille viljatud oksad raiutakse maha. Jeesus ütles: „Mina olen tõeline viinapuu ja minu Isa on aednik. Ta võtab minu küljest ära iga oksa, mis ei kanna vilja, ja ta puhastab igat viljakandvat oksa, et see võiks kanda rohkem vilja” (Johannese 15:1, 2).

Niisiis pole Piiblis ennustatud tänapäeva Iisraeli riigi taasloomist. Küll aga räägib Piibel vaimse Iisraeli rajamisest. Kui leiad selle rahva üles ja ühined sellega, lõikad igavesti õnnistusi (1. Moosese 22:15–18; Galaatlastele 3:8, 9).