Olen sündinud 22. detsembril 1929 Belgia Ardennides Bastogne’i lähedal Noville’is. See oli väike küla, kus oli üheksa talu. Elasin seal koos oma vanemate ja noorema venna Raymond’iga ning mul oli õnnelik lapsepõlv. Lüpsime vennaga iga päev lehmi ja lõime kaasa saagikoristusel. Meie küla hoidis kokku ja kõik aitasid üksteist.

Mu vanemad Emile ja Alice olid katoliiklased. Nad käisid igal pühapäeval missal. 1939. aasta paiku tulid meie külla kuulutama pioneerid Inglismaalt. Nad pakkusid mu isale võimalust tellida ajakirja Lohutus (praegu Ärgake!). Isa mõistis üsna ruttu, et tegemist on tõega, ja hakkas piiblit lugema. Kui ta lõpetas missal käimise, said meie naabrid, kes muidu olid väga sõbralikud, tema peale maruvihaseks. Nad käisid talle peale, et ta kirikust ei lahkuks, ja neil oli sel teemal palju tuliseid vestlusi.

Mul oli valus näha, millise pinge all mu isa on. See ajendaski mind Jumalalt abi paluma, nagu alguses jutustasin. Kui naabrite vastupanu vaibus, täitus mu süda rõõmuga. See veenis mind, et Jehoova kuulab palveid.

10. mail 1940 tungis Natsi-Saksamaa Belgiasse ja paljud lahkusid riigist. Meie pere põgenes Lõuna-Prantsusmaale. Teel oli meil mitu ohtlikku olukorda, kui sattusime paika, kus Saksa ja Prantsuse väed lahingut pidasid.

Kui saime lõpuks oma tallu tagasi minna, avastasime, et suurem osa meie varast  on röövitud, ning vaid meie koer Bobbie tuli meid tervitama. Sellised läbielamised panid mind mõtlema, miks on maailmas nii palju sõdu ja viletsust.

Umbes sel ajal hakkas meie juures käima üks pioneerist kogudusevanem Emile Schrantz a. Ta näitas meile piiblist, miks inimesed kannatavad, ja vastas mu küsimustele. Sain Jehoovaga lähedasemaks ja mõistsin, kui armastav Jumal ta on.

Veel enne, kui sõda lõppes, hakkasime Jehoova tunnistajatega tihedamalt läbi käima. 1943. aasta augustis külastas meid vend José-Nicolas Minet ja pidas meile kõne. Ta küsis: „Kes soovib lasta end ristida?” Mu isa tõstis käe ja seda tegin ka mina. Meid ristiti meie talu lähedal olevas väikses jões.

1944. aasta detsembris tegi Saksa armee läänerindel oma viimase suure rünnaku, mida tuntakse Ardennide vastupealetungina. Kuna elasime lahingupaiga lähedal, tuli meil end umbes kuu aega keldris varjata. Ühel päeval, kui läksin loomi toitma, tabasid mürsukillud meie talu ja purustasid küüni katuse. Lauda lähedal oli üks Ameerika sõdur, kes karjus mulle: „Heida pikali!” Ma jooksin tema juurde ja viskusin maha. Ta pani oma kiivri mulle pähe, et mind kaitsta.

Pärast sõda hakkasime läbi käima Liège’i kogudusega, mis oli meist umbes 90 kilomeetri kaugusel. Mõne aja pärast õnnestus meil moodustada väike grupp Bastogne’is. Hakkasin tööle maksuametis ja mul oli võimalus õppida juurat. Hiljem töötasin notaribüroos. 1951. aastal korraldasime Bastogne’is väikse ringkondliku kokkutuleku. Kohal oli umbes sada inimest, sealhulgas innukas pioneer Elly Reuter. Päralejõudmiseks oli ta sõitnud jalgrattaga maha 50 kilomeetrit. Mõne aja pärast me armusime ja kihlusime. Elly oli  saanud kutse USA-s toimuvasse Gileadi kooli. Ta kirjutas peakorterisse, miks ta tunneb, et ei saa seda kutset vastu võtta. Vend Knorr, kes oli sel ajal Jehoova rahva eesotsas, vastas talle lahkelt, et ehk saab ta kunagi õppida Gileadi koolis koos oma abikaasaga. Me abiellusime veebruaris 1953.

Samal aastal käisime Ellyga New Yorgis Yankee staadionil toimunud kokkutulekul, mille teema oli „Uue maailma ühiskond”. Seal kohtasin üht venda, kes kutsus mind Ameerikasse elama ja pakkus mulle tasuvat tööd. Palvetasime selle asja pärast ja otsustasime siiski Belgiasse tagasi minna, et toetada Bastogne’is olevat väikest gruppi, kus oli vaid käputäis kuulutajaid. Järgmisel aastal sündis meile poeg Serge. Kahjuks jäi ta seitsme kuu pärast haigeks ja suri. Rääkisime sageli Jehoovaga oma leinavalust. Ülestõusmislootus andis meile jõudu edasi minna.

Oktoobris 1961 leidsin osaajalise töö, tänu millele sain alustada täisajalist teenistust. Samal päeval aga helistas mulle Belgia harubüroosulane. Ta küsis, kas mul oleks võimalik hakata teenima ringkonnasulasena (praegu ringkonnaülevaataja). Küsisin vastu, et kas võiksime enne mõnda aega pioneeridena teenida. Vennad olid sellega nõus. Septembris 1962, pärast kaheksat kuud pioneerteenistust, alustasime ringkonnatööd.

Kui olime kaks aastat ringkonnatööd teinud, kutsuti meid Brüsselis asuvasse peetelisse. Alustasime seal teenimist oktoobris 1964. See uus ülesanne tõi meile palju õnnistusi. 1965. aastal külastas peetelit vend Knorr. Minu suureks üllatuseks määrati mind varsti harubüroosulaseks. Hiljem kutsuti mind ja Ellyt Gileadi kooli 41. kursusele. Vend Knorri sõnad, mis ta oli öelnud 13 aastat varem, läksidki täide. Pärast lõpetamist määrati meid tagasi Belgia peetelisse.

Aastate jooksul on mul olnud võimalus kasutada oma õigusalaseid teadmisi, et aidata kaitsta meie usuvabadust nii Euroopas kui mujal. (Filipl. 1:7.) Olen suhelnud ametnikega rohkem kui 55 riigist, kus meie tööl olid kas piirangud või oli see lausa keelustatud. Ma ei tõstnud kunagi esile oma juriidilist tausta, vaid tutvustasin end kui jumalameest. Otsisin alati Jehoovalt juhatust, sest teadsin, et „kuninga süda on Jehoova käes otsekui veeoja: ta suunab seda, kuhu tahab”. (Õpet. 21:1.)

 Kohtumine ühe Euroopa Parlamendi liikmega on mul iseäranis hästi meelde jäänud. Olin korduvalt avaldanud soovi temaga kokku saada ja lõpuks ta nõustus. Ta ütles: „Annan teile viis minutit ja mitte ühtegi rohkem.” Langetasin pea ja palvetasin. Ta küsis närviliselt, et mida ma teen. Vastasin talle: „Ma tänasin Jumalat selle eest, et te olete tema teener.” Ta küsis, mida ma sellega mõtlen. Näitasin talle teksti Roomlastele 13:4. Kuna ta oli protestant, äratas see temas huvi. Seepeale andis ta mulle pool tundi aega ja meil oli äärmiselt produktiivne vestlus. Ta ütles isegi, et peab Jehoova tunnistajate tööst lugu.

Aastate vältel on Jehoova tunnistajatel olnud Euroopas palju kohtulahinguid, mis on puudutanud meie kristlikku erapooletust, lapse hooldusõigust, maksuküsimusi ja muud. Mul on olnud au osaleda neist paljudes ja näha oma silmaga, kuidas tänu Jehoovale oleme olnud edukad ja saanud mitmeid võite. Jehoova tunnistajad on võitnud Euroopa inimõiguste kohtus enam kui 140 kaasust.

1990. aastatel töötasin koos Philip Brumleyga peakorterist ja Valter Farnetiga Itaaliast, et aidata vendi ja õdesid Kuubas, kus meie tööl olid piirangud. Kirjutasin Kuuba saatkonda Belgias ja seejärel kohtusin ametnikuga, kes oli määratud meie küsimusega tegelema. Paraku ei õnnestunud meil esimese kohtumise ajal lahendada arusaamatusi, mille tõttu valitsus oli kehtestanud meie tööle piirangud.

Otsisime Jehoovalt juhatust ja palusime valitsuselt luba saata Kuubasse piibleid. Saimegi loa saata 5000 piiblit. Need jõudsid turvaliselt kohale ja jaotati vendade vahel laiali. Sellest me järeldasime, et Jehoova õnnistab meie tööd. Taotlesime luba saata veel 27 500 piiblit ja meil lubatigi seda teha. See, et Kuuba vennad-õed said endale isikliku piibli, valmistas mulle suurt rõõmu.

Käisin Kuubas korduvalt, et aidata kaasa sellele, et vendade-õdede usuvabadus oleks paremini tagatud. Selle käigus kujunesid mul sealsete valitsusametnikega head suhted.

1994. aastal tapeti Rwandas tutside vastase genotsiidi käigus rohkem kui 1 000 000 inimest. Kahjuks sai surma ka meie usukaaslasi. Peagi paluti vastutavatel vendadel korraldada humanitaarabi andmist.

Kui jõudsime pealinna Kigalisse, nägime, et tõlkebüroo ja kirjanduseladu on sõelapõhjaks lastud. Kuulsime palju traagilisi lugusid meie usukaaslastest, kes olid matšeetega mõrvatud. Ent kuulsime ka südantsoojendavaid jutustusi sellest, kuidas vennad-õed üksteist aitasid. Näiteks kohtusime ühe tutsi vennaga, kes oli end hutude pere juures 28 päeva maa sees olevas augus varjanud. Ühel kokkusaamisel Kigalis sain julgustada ja lohutada rohkem kui 900 õde-venda.

Edasi läksime Zairesse (praegu Kongo Demokraatlik Vabariik), et otsida seal Rwanda Jehoova tunnistajaid, kes olid pagenud Goma linna lähedal olevatesse põgenikelaagritesse. Me ei suutnud neid leida ja seepärast palusime, et Jehoova meid nendeni juhataks. Küsisin ühelt vastutulevalt mehelt, kas ta teab mõnd Jehoova tunnistajat. Ta vastas: „Tean, mina olen Jehoova tunnistaja. Viin teid hea meelega hädaabikomitee juurde.” Pärast koosolekut hädaabikomitee vendadega saime kokku umbes 1600 põgenikuga ning jagasime nendega lohutavaid mõtteid piiblist. Lugesime neile ette ka juhtiva kogu kirja. Vennad ja õed olid väga liigutatud sõnadest: „Palvetame teie eest pidevalt. Me teame, et Jehoova ei hülga teid.” Need sõnad osutusidki tõeks. Praegu on Rwandas rohkem kui 30 000 Jehoova tunnistajat.

Aastal 2011 suri minu armas naine Elly. Olime olnud abielus juba peaaegu 58 aastat. Rääkisin Jehoovale, kui suurt valu naise kaotus mulle põhjustab, ja ta lohutas mind. Sain jõudu ka sellest, et kuulutasin head sõnumit.

Olen praegu juba üle 90 aasta vana, kuid käin ikka iga nädal kuulutamas. Mul on hea meel, et saan olla abiks Belgia harubüroo juriidilises osakonnas, jagada teistega oma kogemusi ja julgustada noori peetellasi.

Rohkem kui 80 aastat tagasi palvetasin esimest korda Jehoova poole. Nii algas imeline teekond, mille jooksul olen saanud temaga järjest lähedasemaks. Olen väga tänulik, et Jehoova on kogu mu elu võtnud mu palveid kuulda. (Laul 66:19.) b