Minu isa emigreerus 1949. aastal Saksamaalt Austraaliasse. Ta lootis leida tööd kaevanduses või energiatööstuses ning asus elama maapiirkonda Victoria osariigis. Seal abiellus ta mu emaga ning mina sündisin aastal 1953.

Mõni aasta hiljem hakkas ema Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Seega kujundasid Piibli õpetused minu varajast lapsepõlve. Minu isa aga ei sallinud ühtegi religiooni. Ta muutus vägivaldseks, mistõttu ema tundis tema ees suurt hirmu. Ent ema uuris Piiblit salajas edasi ja hakkas selle õpetusi armastama. Kui isa oli kodunt ära, jagas ema õpitut ka minu ja mu õega. Ta rääkis meile tulevasest maapealsest paradiisist ning sellest, et Piibli käitumisnormide järgimine toob tõelise õnne. (Laul 37:10, 29; Jesaja 48:17.)

Kui sain 18, ei jäänud mul isa vägivallatsemise tõttu muud üle kui kodunt lahkuda. Kuigi ma uskusin, mida ema oli mulle Piiblist õpetanud, ei osanud ma selle väärtust hinnata. Ma ei elanud selle järgi. Töötasin elektrikuna kivisöekaevandustes ning 20-aastaselt ma abiellusin. Kolm aastat hiljem sündis meie esimene tütar ja see pani mind järele mõtlema, mis on mu elus kõige tähtsam. Teadsin, et Piibli tundmine tuleks minu perele kasuks, seega hakkasin ühe Jehoova tunnistajaga Piiblit uurima. Mu naine aga oli väga Jehoova tunnistajate vastu. Kui läksin ühele Jehoova tunnistajate koosolekule, esitas ta mulle ultimaatumi: ma kas lõpetan Piibli uurimise või ütlen perega hüvasti. Tundsin end võimetuna, mistõttu leppisin tema nõudmistega ning katkestasin sidemed Jehoova tunnistajatega. Hiljem kahetsesin, et ei hoidnud kinni sellest, mille teadsin olevat õige.

Ühel päeval näitasid töökaaslased mulle pornopilte. Nende vaatamine oli põnev, kuid samas vastik. See tekitas minus tohutu süütunde. Mul oli Piiblist õpitu meeles ja ma tõesti uskusin, et Jumal karistab mind. Aga kuna minu kokkupuude nilbete piltidega üha suurenes, muutus ka minu suhtumine pornograafiasse. Ei läinud kaua, kui olin sellest sõltuvuses.

Järgmise 20 aasta jooksul triivisin üha kaugemale põhimõtetest,  mida ema oli püüdnud mulle õpetada. Minu käitumises peegeldus see, millega ma oma meelt toitsin. Mu kõne muutus vulgaarseks ning mulle meeldisid siivutud naljad. Mul kujunes väärastunud vaade seksile. Kuigi elasin veel oma abikaasaga, oli mul suhteid teiste naistega. Ühel päeval vaatasin peeglisse ning ütlesin mõttes: „Sa ei meeldi mulle!” Minu enesest lugupidamine oli asendunud tülgastusega.

Mu abielu lagunes ning mu elu varises kokku. Palvetasin kogu südamest Jehoova poole. Asusin taas Piiblit uurima, kuigi viimasest korrast oli möödas kaks kümnendit. Vahepeal oli mu isa surnud ning emast oli saanud Jehoova tunnistaja.

Minu eluviisi ja Piibli kõrgete normide vahel laius sügav kuristik. Kuid sel korral olin ma kindlalt otsustanud saavutada meelerahu, mida Piiblis tõotatakse. Võtsin nõuks saada lahti halvast kõnepruugist ja talitseda oma keevalist iseloomu. Samuti otsustasin lõpparve teha ebamoraalse eluviisi, hasartmängude, liigjoomise ja tööandja tagant varastamisega.

Töökaaslased ei mõistnud, miks ma tahan oma elu nii drastiliselt muuta. Tervelt kolm aastat üritasid nad mind vanale teele tagasi meelitada. Kui mul oli väikseid tagasilangusi, näiteks kui ägestusin või ütlesin mõne ropu sõna, siis nad võidurõõmutsesid: „Ahaa, vana Joe on tagasi!” Need sõnad tegid mulle väga haiget. Sageli tundsin, et ma ei kõlba kuskile.

Minu töökoht oli pornograafiast läbi imbunud: seda oli nii paberkujul kui ka elektrooniliselt. Töökaaslased jagasid arvuti kaudu rõvedaid pilte, nagu minagi olin seda varem teinud. Mina püüdsin oma sõltuvusest vabaneda, nemad aga üritasid igal sammul minu püüdeid nurjata. Rääkisin sellest oma piibliõpetajale, et saada tuge ja julgustust. Ta kuulas mind kannatlikult, kui talle südame pealt kõik ära rääkisin. Piiblitekstide abil näitas ta mulle, kuidas saaksin oma sõltuvusega rinda pista, ning ta õhutas mind Jehoovalt lakkamatult palves abi otsima. (Laul 119:37.)

Kord kutsusin töö juures mehed kokku. Palusin neil anda kahele mehele, kes võitlesid alkoholisõltuvusega, kummalegi ühe õlle. Kõik hakkasid nagu ühest suust vastu: „Neile küll ei tohi anda! Nad püüavad ju sõltuvusest lahti saada!” „Ma tean, mina püüan sedasama teha!” vastasin neile. Sellest päevast alates arvestasid töökaaslased minu püüetega pornograafiasõltuvusest vabaneda ega üritanud mind enam vanale teele meelitada.

Aja jooksul sain tänu Jehoova abile pornograafiasõltuvusest jagu. Aastal 1999 lasin end ristida ning minust sai Jehoova tunnistaja. Olen tänulik, et mulle on antud teine võimalus elada korralikku ja õnnelikku elu.

Nüüd ma mõistan, miks Jehoova vihkab neid asju, mis mulle olid nii kaua meeldinud. Armastava isana tahtis ta mind kaitsta kahju eest, mida pornograafia vaatamine kaasa toob. Kui õiged on sõnad piiblikohas Õpetussõnad 3:5, 6, kus öeldakse: „Usalda Jehoovat kogu südamest ja ära toetu omaenda arusaamisele. Arvesta temaga kõigil oma teedel, siis ta teeb su teerajad tasaseks.” Piibli normid pole vaid kaitseks, need on õnneliku elu valemiks. (Laul 1:1–3.)

Kui varem tundsin enda vastu tülgastust, siis nüüd pean endast lugu ja mind valdab meelerahu. Elan puhast elu ja tunnen, et Jehoova on mulle andestanud ning toetab mind. Aastal 2000 abiellusin Karoliniga, imekena kristliku õega, kes armastab Jehoovat sama palju kui mina. Meie kodu on rahusadam. Meie jaoks on tõeline au kuuluda puhtasse ja armastavasse ülemaailmsesse vennaskonda.