KUI sa Dianaga * kohtuksid, märkaksid kohe selle noore naise intelligentset, sõbralikku ja seltskondlikku loomust. Tema võluva olemise taga peitub aga halvav ahastus, mis paneb teda end täiesti väärtusetuna tundma. Ja seda päevade, nädalate või koguni kuude kaupa. „Ei möödu päevagi, mil ma ei mõtleks surmale,” räägib ta. „Olen täiesti veendunud, et maailm oleks ilma minuta hoopis parem paik.”

Diana ütleb, et ta ei teeks kunagi enesetappu. Kuid aeg-ajalt tundub talle, et tal pole mingit mõtet edasi elada. „Minu suurim soov on hukkuda mingis õnnetuses,” ütleb ta. „Pean surma pigem sõbraks kui vaenlaseks.”

Paljud mõistavad hästi, millest Diana räägib, ja mõned neist on ka ise kaalunud või üritanud endalt elu võtta. Asjatundjate sõnul ei soovi aga enamik enesetapukatset teinud inimesi tegelikult oma elu lõpetada. Nad lihtsalt soovivad, et nende kannatused lõppeksid. Teisisõnu, nad usuvad, et neil on põhjust surra. Ja seepärast on neil vaja põhjust, miks edasi elada.

Millepärast siis edasi elada? Vaadelgem kolme põhjust.