Põrgu (Piibli algkeeltes šeool ja haides, eestikeelses Piiblis sageli surmavald) tähendab tegelikult lihtsalt inimkonna hauda, mitte tulist piinapaika. Kes lähevad põrgusse? Sinna lähevad nii head kui ka halvad inimesed (Iiob 14:​13; Laul 9:​17). Piiblis nimetatakse seda inimkonna sümboolset hauda „kõigi elavate kogunemiskojaks” (Iiob 30:​23).

 Isegi Jeesus läks põrgusse, kui ta suri. Sinna ta aga ei jäänud, sest Jumal äratas ta üles (Apostlite teod 2:​31, 32).

Kas põrgu on igavene?

 Kõik, kes põrgusse lähevad, tulevad sealt välja, kui Jeesus nad Jumala väe abil ellu tagasi toob (Johannese 5:​28, 29; Apostlite teod 24:​15). Seda tulevast ülesäratamist kirjeldades ütleb Ilmutus 20:​13 (P 1997): „Surm ja surmavald andsid tagasi oma surnud.” Kui põrgu tühjaks tehakse, siis seda enam ei eksisteeri. Mitte keegi ei lähe sinna enam kunagi, sest „surma ei ole enam” (Ilmutus 21:​3, 4; 20:​14).

 Kuid mitte kõik, kes surevad, ei lähe põrgusse. Piibel näitab, et on inimesi, kes on kurjusest niivõrd läbiimbunud, et nad ei hakkaks end kunagi muutma (Heebrealastele 10:​26, 27). Kui selline inimene sureb, ei lähe ta mitte põrgusse, vaid Gehennasse, mis sümboliseerib igavest hävingut (Matteuse 5:​29, 30). Näiteks märkis Jeesus, et tema ajal elanud silmakirjalikud usujuhid lähevad Gehennasse (Matteuse 23:​27​—​33).